Peen odrajahukarask ja küüslaugune sõir

Üle pika aja täiesti kohustustevaba nädalavahetust nautides tuli mõte ära proovida ise sõirategu. Inspiratsiooni ja retsepti sain Tuuli Toiduteemal blogist.  Tema kirjutatud on ka märtsi Oma Maitses koduse juustuteo artikkel ja retseptid, kus sama retsept sees. Kuidagi iseenesest meenus odrajahukarask suitsupeekoniga Anni Arro Sepamaa raamatust ja plaan oli olemas. Kuna sõir tahab ööpäevakese või siis vähemalt üleöö külmkapis aega veeta, siis tuleks veidi ette planeerida. Planeerides on kasulik läbi lugeda ka see sõira teema Nami-Nami foorumis, millele ka Tuuli oma blogis viitab. Oli abi küll. Minu jaoks kõige geniaalsem oli näiteks lihtne tõde, et enne piima kuumutamist tee pott veega kokku, siis ei kõrbe põhja. Seda potiküürimist pärast piimaga pudrukeetmist ma kohe üldse ei salli.

Laupäevahommik sõira ja karaskiga

SÕIR

1 l piima (mida naturaalsem ja rasvasem seda parem)

500 g kohupiima (teraline talukohupiim, kindlasti mitte ricotta)

50g võid
2 muna

1 tl soola (või maitse järgi)

4 küünt küüslauku

rohelist sibulat või murulauku

värskelt jahvatatud musta pipart

Mina sain oma sõira materjali kätte Stockmannist. Ostsin Nopri kuumtöötlemata talupiima ja 10% Nopri talukohupiima. Kui talupiima poest ei leia, siis pidi sobima ka 3.5% piim aga poepiima puhul tuleks siis vaadata, et see ei oleks UHT ehk kõrgpastoriseeritud piim. Kogu sõirategu osutus kokkuvõttes oluliselt lihtsamaks kui ma arvasin. Tuuli blogis ja Nami-Namis on küllaltki täpne step-by-step kirjeldus aga ma panen kirja mõned momendid, mille puhul ma ise veidi pead kratsisin. Kui teed esimest korda, siis minu soovitus oleks kõik asjad valmis panna. Küüslauk ja sibul hakkida, kohupiim kahvliga ühtlaseks segada, sõel valmis jakauss, kuhu sõir pärast hanguma läheb, marliga ära vooderdada.

• Kuumuta piim peaaegu keemiseni, täitsa keema ma ei lasknud. Piim auras ja paar hästi tillukest mulli tuli ka.
• Kuumust hoidsin koguaeg pigem madalal (kuuesel skaalal kolmel)
• Siis segasin sisse kohupiima, mille ma enne olin kahvliga ühtlaseks seganud
• Et kohupiim kiiresti piima sisse segada, kasutasin visplit.
• Nüüd tuleb oodata, kuni vadak eralduma hakkam. Vot see oli minu jaoks mõttekoht. Esiteks, kuidas ma vadaku ära tunnen? Teiseks, kui kaua see eraldumine kestab? Nüüd kogemuse võrra rikkamana võin öelda, et vadaku (mis eelnevalt loetu põhjal on kollane piimast vesisem vedelik) tunneb üsna lihtsalt ära. Piim muutubki selliseks kollasemaks ja vesisemaks (ehk siis vadakuks), minul läks vist ca minut aga ju see oleneb toorainest. Mina lasin vist ca 5 minutit sellel kesta, see mass, mis poti põhja kogunes, muutus selliseks nats venivaks, nagu oleks kodujuustu hulga riivjuustu seganud ja see hakkab siis sulama. 
• Kuna ma kartsin et liiga pikalt kuumutades muutub see juustualge seal põhjas väga kummiseks, kurnasin ca 5 minuti pärast potitäie läbi sõela. Vadaku jätsin alles ja kasutan ilmselt pühapäevahommikustes pannkookides ära.
• Lasin sõelal nõrguda 20 minutit, lusikaga ei pressinud
• Sulatasin potis või, lisasin nõrgunud massi ja vispeldasin läbi. Panin juurde ka lahti klopitud munad, peeneks hakitud küüslaugu ja rohelise sibula. 
• Siis lasin tal veel miski 7 minutit seal kuumeneda, üsna tihedalt vispeldasin seda massi läbi ka.
• Maitsesin ja lisasin soola maitsejärgi. Tundus ka, et natukene värskelt jahvatatud pipart ja törts aroomisoola ei teeks paha. Maitse saab igaüks endale sobivaks timmida.
• Lõpuks valasin juustumassi eelnevalt marliga vooderdatud kaussi ja panin külmkappi hanguma.

Sõir peale ööd külmkapis

Tulemusest niipalju, et kuigi tavaliselt ma sõirast eriti vaimustunud pole, siis see enda tehtud meeldis väga. Võibolla sutsu küüslauku panen vähem järgmine kord. Või proovin varianti murulaugu ja päikesekuivatatud tomatitega. Isegi Taavi, kes teatas mingi aeg et ta sõira ei söö, sõi ja oli rahul. Suurim kompliment minu jaoks oli aga see, et nii sõir kui ka karask kiideti tema vanaema omadest paremaks - ja vanaema latt on ikka väga kõrgel:)

KARASK SUITSUPEEKONI JA PÄIKESEKUIVATATUD TOMATITEGA

Kui ma oma praegusesse korterisse kolisin, siis sain endale ahju. Mis oli minu jaoks lihtsalt nii tore, et ma vist esimese nädala ainult küpsetada tahtsingi, kuigi väljas oli kuum kuum suvi. Inimene elas ju ikkagi kaks ja pool aastat ilma ahjuta! Ja üks esimesi katsetusi oli seesama karask Anni Sepamaatalu 2 raamatust. Ja see ei õnnestunud mul, kohe üldse mitte. Nimelt kasutasin ma tavalist poe kohupiima, ricottat vist, mis tänapäeval on üsna vedela konsistentsiga. Algaja küpsetajana ei teadnud ma ka rohkem jahu lisada ja tulemus oli noh, üsna vedel. Nüüd pool aastat targemana proovisin jälle ja jäin igati rahule. Trikk on ikka õiges tooraines, ja no eks kogemustes ka ilmselt:) Kuna ma suur saia-leivasööja ei ole, siis tegin poole kogusega, siia panen kirja täiskoguse:

400g kohupiima (näiteks Nopri 10% talukohupiim, aga sobib ka mingi muu kõvem teraline kohupiim)

400 ml keefirit

2 muna

1 tl soola

1 sl pruuni suhkrut

4 sl sulatatud võid

250g odrajahu

150 g nisujahu

1 tl küpsetuspulbrit

100g suitsupeekonit

6-7 päikesekuivatatud tomatit

1 väike sibul (kuna sibul on mu elus alles väga uus komponent toitudes, siis mina jätsin välja)

soolahelbeid

Sega kokku kohupiim, keefir, munad, suhkur ja sool. Sega omavahel jahud ja küpsetuspulber ja lisa tainale. Pruunista suitsupeekon ja lõpus lisa pannile ka või ja lase sel sulada. Lisa segu tainasse koos hakitud päikesekuivatatud tomatitega. Määri vorm või või oliiviõliga ja riivsaiaga ja küpseta 190 kraadi juures ca pool tundi või kuni puutikk jääb sisse pistes puhtaks. 

Head isu!