La comida Mexicana / 1. osa

Jaanuari lõpus lennutas Lufthansa lennuk meid Mexico Citysse ja sai alguse kaks nädalat kestev  ringreis tacode, margaritade, quacamole ja tortillade kodumaal. Tagantjärele tuleb tõdeda, et meie ettekujutus Mehhiko köögist, mis põhineb suures osas Santa Maria poolt pakutaval tootevalikul, on ikkagi üsna vale. Selle võttis minu meelest päris hästi kokku Lonely Planeti Food & Drink peatükk, mida ma lugesin tagasiteel lennukis ja sain nõusolevalt kaasa muheleda:

For many visitors their first experience with real Mexican Food will be a suprise. There will be no big hats and pinatas hanging from the ceiling, no flavoured margaritas, oversized burritos, or cheese nachos on the menu. The food will be fresh, simple and, frequently, locally grown.

Mingil tasandil ma aimasin seda ilmselt ette ja seepärast sai lisaks paarile hotellile enne reisi broneeritud ka Tripadvisorist leitud www.eatmexico.com kaudu leitud kokanduskursus koos ringkäiguga kohalikul turul ehk Tianguis’el Mexico Citys. Kursus toimus meie reisi kolmandal päeval, kui olime viimast päeva Mexico Citys ja jõudnud juba veidi kohaneda – ärkasime küll endiselt kell 7 ja magama läksime kell 21 aga linnas olime juba jõudnud ringi vaadata ja kohalikku kööki samuti juba proovida. Saime meie teejuhiga kohalikku toidumaailma – Jesicaga – kokku ühel tänavanurgal turu lähedal ja Jesica viis meid teel turule kurssi Mehhiko kohaliku köögi põhitõdede ja igasugu huvitavate asjaoludega.

Jesicaga mangoleti eest. Hindade puhul 1 peeso = 1 kroon

Tianguis on kohalik vabaõhu turg, mida peetakse Mexico City (või mõne muu Mehhiko linna) erinevates piirkondades alati kindlal nädalapäeval. Mis on oluline erinevus meie turu ja nende turgude vahel on see, et kui meil saab turul osta näiteks Uus-Kongo talu hapukapsast ja enamasti on ka keegi talust turul ka kohal, siis tianguis’el müüdav kaup on sisse veetud riigi erinevatest osadest. Süsteem toimib nii, et varahommikul toodakse suurte veoautodega kaup Mehhiko eripiirkondadest kokku nö „keskturule“ ja sealt toovad siis kaubitsejad oma autodega endale müügilettidele kaupa. Kohalikud ostavad enamuse oma puu- ja juurviljadest justnimelt turgudelt, sest Mexico City supermarketites müüdav kraam pidi olema üsna kehva kvaliteediga ning pole üldse ebatavaline olukord, kus kaupa poes lihtsalt ei olegi. Lisaks söödavale kraamile leiab turult ka igasugust ninni-nänni, nagu ka meie turgudelt. Samuti on suured letid, kus kohapeal valmistatakse nö „tänavatoitu“ ja üles on seatud pikad lauad, kus taga saab siis kohapeal ka keha kinnitada.

Tianguis'e pikad toiduletid

Tänavatoit on see „õudus“ mille eest turiste hoiatatakse – kuna euronormidest pole Mehhikos keegi isegi und näinud, siis mingit kvaliteeti ja veel vähem sanitaarsust sealt justkui oodata ei tasu – nii väidavad meile ameerika massituristidele mõeldud broshüürid ja paranoilised tervishoiutöötajad heaoluriikides. Tegelikult on asi üsna teistsugune. 75% Mexico City elanikest sööb tänaval ja seda täiesti loogilistel ja arusaadavatel põhjustel. Esiteks muidugi hind – keskmiselt saab 30 peesoga tänaval kõhu kenasti täis (1 peeso = 1 eesti kroon) ja suurem osa mehhiklasi ei saa just kiidelda väga suurte palganumbritega. Teiseks on Mexico Citys võrreldes elanike arvuga vähe nö „restorane“ või söögikohti – ilmselt on siin põhjus ka väheses nõudluses. Kesklinnas jalutades see küll silma ei paista, sest siin on palju rahvusvahelisi ja eelkõige turistidele suunatud kohti. Aga kesklinnast väljaspool võib see tõesti nii olla. Ning kolmas ja kõige olulisem põhjus on ilmselt see, et tänavatoit on väga maitsev ning enamasti kvaliteetne. Konkurents on lihtsalt niivõrd tihe ja kui mõni koht laseb hügieeni ja toidu taseme käest, kaotab ta oma klienid kohe järgmisele putkale 5 meetrit vasakule või paremale. Meie giid Jesica rääkis, et Mexico City tipprestorananid on püüdnud neid tänavatoite järgi teha, lisades omapoolset väikest lisanüanssi aga enamasti edutult. Eks see veidi nii ole nagu meiligi, et ükskõik mis peeneid asju sa sööd, oma vanaema kodutehtud kotletid või kartulisalat on ikka the bestest. Ja seal Mexico City  tänaval teeb ju alati toitu kellegi ema või vanaema.

Jesica andis meile ka näpunäited algajale tänavatoidu nautijale, mis kehtivad nii Mehhikos kui ka põhimõtteliselt igal pool mujal maailmas ja ma panen teiste rändurite jaoks siia kirja ka:

• Vali oma esimeseks tutvuseks tänavatoiduga koht, kus on palju kohalikke. Eriti hea märk on, kui seal sööb näiteks mõni politseinik vms autoritaarne kuju.
• Enne leti juurde astumist jälgi mõnda aega, kuidas süsteem toimib ja pane tähele, mida kõige rohkem tellitakse (sest ilmselgelt on see siis hea)
• Paremates kohtades, kus on rohkem kui üks inimene leti taga, peaks olema nii, et see, kes tegeleb toiduga, ei tegele rahaga, ja vastupidi. Kui leti taga on üks inimene, kasutab ta ideaalis raha vastuvõtmiseks teist kätt, kindaga.
• Keele mitteoskus ei ole takistuseks, näita kasvõi teiste klientide taldrikutele kui näed seal midagi, mis tundub hea. Natukene vehklemist ja puist hispaania-inglise segakeelt ja meie saime kõik oma asjad aetud

Ja ajaloolise tõe huvides tuleb ära tuua väga oluline fakt - kumbki meist ei saanud terve reisi jooksul külge mitte mingisugust kõhutõbe. Päris märkimisväärne saavutus kahenädalasele reisi kohta, mille jooksul sai külastatud pigem nurgataguseid kui turistimekasid. 

Minu esimene kord. Valikuks Tacos al Pastor - sealtsamast kebabi küljest otse kuumale tortillale lihaviile, peale värsket salsat, sibulat  ja laimimahla. 5 tacot maksab 20 peesot.

Mirjam - tacomüüjate lemmik. Kahjuks ühepoolne armastus, Mirjam ja tacod ei leidnud reisi jooksul ühist keelt.

Mehhiko köögi A ja O on mais ja mais = tortilla. Üks keskmine mehhiko pere pistab päevas kinni neid ca 2 kg. Poodides on olemas spetsiaalsed tortelleriad, kus vorbitakse tortillasid valmis ja müüakse pakikestega kaasa, samuti leidub neid igal teisel tänavanurgal. Ja üsna keeruline on saata mööda üks söögikord ilma tortilladeta (kui sa just ei ole sattunud Kesk-Mehhiko mägedes sushibaari, nagu meiega juhtus). Sellel on kohalikele lausa religioosne tähendus, kirikutes põletatakse näiteks valgeid küünlaid, mis sümboliseerivad tortillat ja on „toit jumalatele“. Natukene meenutab meie musta leiva kultust. Traditsiooniliselt tehakse tortillasid maisist ja veest, tänapäeval on ka jahust tortillasid müügil. Maisi muide, leidub Mehhikos nii kollasena, nagu oleme me teda harjunud nägema, aga ka valge, punase ja sinisena (et mitte öelda mustana). Ja kõik täitsa loomulikud värvid. 

Tianguisel proovisime ära ka sinise maisi jahust tehtud pätsikese, kuhu sisse kohalik tädi kohaliku valge juustu täidist pakkis ja siis suurel kuumal plaadil kahelt poolt ära küpsetas. Peale puistati natukene marineeritud ube, swiss chard juustupuru ja salsat. Üsna spicey snäkk oli, aga üllatavalt hea, kuigi sinise toidu söömine esimesese asjana just maailma kõige mõistlikum tegu ei tundunud. 

Sellisel pannil valmib väga palju toite ja seal soojendatakse ka tortillasid, kuhu siis läheb erinev täisid peale ja kogu kupatus kokku ongi taco. Hetkel küpsevad pannil sinisest maisijahust täidetud pätsikesed.

Sinine snäkk taldrikul (ei, see ei ole frisbee)

Sensuaalne söömispilt:)