Sunday, January 29, 2012

Koorene kanapasta

See pasta oli üksvahe mu lemmik. Kui reedel otsustasin, et tuleks teha üks mõnus pasta-veini õhtu, siis ma loomulikult retsepti enam meenutada ei suutnud, isegi seda mitte, milline see pasta umbes võiks olla. Aga viis minutit mõtlikult aknast välja vaatamist, väike google ja väike Toidutare ja leidsin retsepti üles. Nüüd lisan ta siia ka.

Originaalretsept on Toidutarest, Koorene kanapasta

Ma natukene olen seda muutnud.

300-400 g kana kintsufileed või rinnafileed
3 sl magusat chillikastet
pool tsillit
3 küünt küüslauku
2 spl sojakastet
pott värsket basiilikut
peotäis shampinjone
1 dl kohvikoort (kui on -20 õues, lets make it vahukoor)
1 dl hapukoort
lemmikpastat (mina kasutan tavaliselt tagliatellet)
Peale riivimiseks parmesani

Valmistamine:

  • Ribasta kanafilee
  • Eralda basiilikuvarred ja lehed
  • Haki küüslauk, basiilikuvarred ja tsilli peeneks, sega kokku kana, soja ja magusa tsillikastmega. Lase marineeruda vähemalt pool tundi.
  • Pane pasta keema 
  • Prae pannil tükeldatud seened, lisa kana koos marinaadiga ja prae läbi
  • Lisa koored ja rebi sisse basiilik
  • Maitsesta vajadusel soola ja pipraga
  • Kurna pasta, sega kastmega ja serveeri parmesaniga.

Friday, October 7, 2011

Lõbusad viinerid spagettidega

Juhtus olema selline õhhh päev – vihmane, jube tuul, tööl rapsimine ja üleüldse selline – nõme päev. Enne kojuminekut nägib FBs ühte pilti

No ma lihtsalt pidin neid saama. Torkisin siis kodus viinerid spagettidega läbi – ise muheledes juba – ja panin potti keema.


Kurnasin ära, panin potti tüki võid, aroomisoola ja ohtralt riivjuustu. Juurde täielik vanakooli klassika – ketsupi-majoneesikaste. Ausõna ei mäleta, millal ma viimati omaette oleks söönud ja toidu üle itsitanud. Tunni aja pärast oli juba vol 2 Taavile. Samamoodi kostus köögist kihistamist. Lõbus:)

Sügisene jänku ahjupotis

Oktoobri esimene nädalavahetus langes seekord kokku põdrajahi hooaja avamisega. Mina sattusin juba teist nädalavahetust järjest Saaremaale ja plaanisin ahju pista ühe lambakintsu – 29. september oli Mihklipäev, mis tähendab oinastele teadagi mida. Seekord läks aga nii, et mõni oinas võib mõnda aega kergemalt hingata, sest pimedal sügisõhtul kohtus minu isaga üks jänes. Jänesele see kohtumine paraku väga hästi ei lõppenud.

Et jänese ohverdus poleks asjata, otsisin välja ühe kunagi Ekspressist välja lõigatud retsepti, kus kohtuvad omavahel küülik ja õunad. See sobis ideaalselt, sest Laimjalas on sel aastal õunu nii palju, et isegi pärast kolme nädalavahetust õunamahlategu on puud ikka veel lookas.

Kuna originaalretsept oli küülikuga, meil aga oli metsas kasvanud jänes, siis läks retsept veidi muutmisele. Pikendasin nii marinaadis kui ka ahjus oleku aega ja lisasin veidi tüümiani, mis metsloomaga hästi kokku sobib.


Minul vedas, sest küülik oli isa poolt eelnevalt tükeldatud. Kes katsetab poest ostetud „ühes tükis“ küülikuga, siis tükeldamisel on abiks on Heimar Kuuskleri pilt-juhend:

Marinaad:

1 klaas õunamahla või õunaveini
3-4 hapukamat õuna, kooritud ja viilutatud
1 sl mett
1 loorberileht
Värsket tüümiani
Musta pipart

Hõõru liha marinaadiga sisse ja pane 1-2 päevaks kile alla külmkappi. Aeg-ajalt võib liha keerata, üle hõõruda, et marinaad paremini jaguneks.

Valmistamine:

Sellerivarsi
200 ml kohvi-või vahukoort

• Kuumuta õli pannil, kuumal pannil prae tükid kiirelt igalt poolt üle, et mahlad kinni jääksid. Soovitan kasutada rasvapüüdjat, et vältida kuuma õli pritsimist praadijale ja ülejäänud köögile. Korraga prae pannil max 2 tükki, kui panni liiga täis laadid, lähevad tükid hauduma ja see ei ole hetkel eesmärk.
• Lao tükid malmpotti, lisa marinaad ja natukene kuuma vett. Pooled õunatükid võid välja võtta ja lisada mõned sellerivarred.
• Küpseta ahjus 160 kraadi juures vähemalt 2h. Peale 2 h võid kuumust alandada 120 kraadini ja veel tund aega küpsetada.
• Lõpus lisa ahjupotti pakk kohvi-või vahukoort, tõsta kuumus 200 kraadini ja lase 15 minutit kastmel potis ahjus podiseda.


Juurde võib valmistada kartuliputru, kartuligratääni, ahjupeete- ja porgandeid, rohelist salatit jne. Kõik jäneste lemmiktoidud sobivad hästi:)

Kartuligratään

Kartuligratään on vist üks mu lemmiktoite kartulist. Kuna tegemist on päris rammusa roaga, siis on ta minu jaoks selline sügis-talvine toit, mis tulebki meelde umbes sellel ajal kui kindaid peab hakkama kandma. Kuna ma teda niimoodi hooajati teen, ja ma olen ta alati mingitest erinevatest retseptidest kokku kombineerinud, siis seekord ma kirjutan selle üles. Et ei peaks iga sügis otsast peale hakkama.

Sellest kogusest piisab minumeelest 6le, kui sööjad on ainult tüdrukud, siis rohkematele:)

Retsept:

1.3 kg kartuleid (ma panen alati 1-1.5 kg vastavalt sellele, palju sööjaid on ja mõtlesin, et panen siis konkreetsuse mõttes 1.3 kirja )
200 ml kohvikoort
200 ml vahukoort
50 g võid
2 küünt küüslauku
150 g riivjuustu
Värsket või kuivatatud tüümiani
Soola, pipart, kartulimaitseaine (jah, mulle tõesti meeldib kartulimaitseaine, tunnistan ausalt üles:)

Valmistamine:

Koori ja viiluta kartulid õhukesteks viiludeks – mida õhemad, seda kiiremini küpsevad. Mina niipalju alati nikerdada ei viitsi, teen sellised enam vähem õhukesed. Poti põhjas sulata või, lisa küüslauk ja koored. Kuumuta peaaegu keemiseni, lisa pool riivitud juustust ja maitsesta tüümiani, soola, pipra ja kartulimatseainega.

Ja nüüd! Trikk mis muutis gratääni tegemise imeliselt lihtsaks. Enamus minu gratäänid on valminud peene käsitööna – kartuliviile kunstiliselt kiht kihi haaval vormi ladudes. Minu meelest kartulite koorimisega võrreldes sama tüütu töö. Aga siis muutus kõik kui ma lugesin ühte Jaime Oliveri retsepti ja avastasin sealt imelihtsa nipi – hüvasti ladumine! Niisiis, lisa viilutatud kartulid potti, kuumuta keskmisel kuumusel niikaua, kuni segu hakkab vaikselt podisema ja siis veel ca 5 minutit. Määri ahjuvorm võiga ja vala kartuli-kooresegu vormi. Raputa vormi veidi, nii et kartulid ise ennast kenasti kihiti seavad. Fantastiline, aitäh Jaime! Raputa üle ülejäänud riivjuustuga, kata fooliumiga ja küpseta ca 35-45 minutit ahjus. Katsu, kas kartulid on pehmed, eemalda foolium ja lase juustul pealt kuldseks küpseda. Võta ahjust välja ja lase vormil veidi jahtuda.

Tulemuseks peaks olema väga mõnus kreemja kastmega vorm. Kui soovid, võid koored asendada lahjemate variantidega, aga see võtab kohe ka vormi kreemisust alla. Nt piim+kohvikoor, piim+vahukoor, kohvikoor+kohvikoor jne. Ainult piimaga jääb minumeelest liiga ebakreemine.

Friday, May 6, 2011

Pirukas röstitud peedi ja sinihallitusjuustuga

Selle talve avastus ja suur lemmik oli minu jaoks peet. Kõige rohkem sai seda söödud niimoodi, et koorisin kolm rusikasuurust peeti ära, lõikasin viiludeks, puistasin üle meresoola, jahvatatud pipra, tüümiani ja oliiviõliga ja röstisin ahjus 200 kraadi juures ca 40 minutit. Ahjust tulnuna veits balsamicot peale. Sellisel kujul läks teda salatitesse, võiku vahele ja erinevatesse pirukatesse. Ja neid peedipirukate retsepte sai läbi loetud üksjagu, täiusliku otsingul. Kuig peedihooaeg hakkab läbi saama, siis panen piruka siia kirja, et järgmisel talvel enam otsast hakkama ei peaks. Oma eelmise suve tomatisupi retsepti ma avastasin et olen suutnud unustada näiteks.



Põhi:

500 g lehttainast

Täidis:

3 rusikasuurust peeti
Maitsestamiseks meresoola, pipart, oliiviõli, tüümiani, balsamicot

1 pakk Aura sinihallitusjuustu
2 dl riivjuustu
2 dl vahukoort
1 muna

Koori ja viiluta peedid. Pane ahjuplaadile, maitsesta meresoola, tüümiani ja pipraga ning piserda peale oliiviõli. Küpseta 200 kraadi juures ca 40 minutit, peedid peaks jääma veidi krõmpsud. Rulli lehttainas lahti, nii et saaksid sellega vooderdada lahtikäiva vormi. Servad võivad veidi üle vormi serva rippuda, lõika kääridega ülejäägid ära.

Võta peedid ahjust ja piserda üle balsamicoga. Lase paar minutit jahtuda. Pane peedid piruka põhjale, murenda peale sinihallitusjuust, jäta natukene ka piruka peale murendamiseks. Klopi lahti 1 muna, sega juurde vahukoor ja riivjuust. Maitsesta soola-pipraga ja vala segu pirukale. Küpseta 200 kraadises ahjus pool tundi või kuni piruka sisu on hüübinud. Lase ahjust tulnud pirukal veidi jahtuda, muidu võib sisu veidi laiali valguda.



Väga hea koos rukola-parmesani salatiga, mis on läbi segatud mee-õli-balsamico kastmega.

Sunday, May 1, 2011

Lihavõtted

Lihavõteteks oli mul kindel plaan teha pashat, mida ma varem teinud ei olnud, ja värvida sibulakoortega mune, mida ma olin varem korduvalt teinud aga kuidagi viimastel aastatel on see vahele jäänud. Sibulakoori pidin kaasa võtma Saaremaalt aga otseloomulikult unustasin. Suundusin siis kohe nädala alguses Stockmani sibulaletti rüüstama, enne kui keegi veel sellele heale mõttele tuleb. Kotitäis koori ja üks sibul saagiks, võis projekti õnnestunuks lugeda.

Pashaks kasutasin Toidutare kuumutamata pasha retsepti. Täidiseks kuivatatud aprikoose ja mandleid, kaunistuseks maasikaid ja viinamarju. Pasha tuli täitsa eeskujulik, aga kui inimesel ei ole koogisöömisgeeni, siis nii ongi. Pool pashat läks Silveri juurde pühapäevase grilli kingituseks:)


Mune värvisime reede hommikul, ei jaksanud pühapäeva ära oodata. Isegi Taavi andis oma panuse ja Family Guy Star Warsi osa saatel sai 12 muna sibulakoortesse ja köögikäterätikusse keeratud. Kahjuks oli tegemist kuidagi nõrkade munadega seekord, sest 12st munast vist 4 olid ilma mõradeta. Kanadel vist kaltsiumivaene talv seljataga.




Kuigi reedene ilm ei olnud nii hea, kui eelnevatel päevadel, siis olin piisavalt kaua unistanud esimesest grillist, nii et väike pilv mind enam ei takistanud. Grillilt sai tolm pühitud ja ka ilm otsustas koostööd teha ning päike tuli välja. Võtsin veel biinbäägi ja matkatooli kaasa ning ehitasime pappkastidest ja vaibast väikse lebomati. Ka ürdikorv kolis õue - asutasin sinna elama mõned vihmaussid ja värsket mulda. Aiahooaeg sai ametlikult avatud seega.




Pelmeenid

Võtsin ennast kokku ja teostasin ammuse mõtte teha ise pelmeene. Inspiratsiooni sain nii Oma Maitsest ja Tuuli Toiduteemal blogist kui ka juhuslikult internetis kolades leitud Roman Zaštšerinski ja Igor Andejevi videoretseptist. Veidi süvenedes selgus, et videoretsepti all toodud kogused ja retseptis kasutatav ei lähe päris omavahel kokku. Suvest oli mul alles ka Vene Köögist maha kirjutatud pelmeeniretsept. Tainaks kasutasin Oma Maitse versiooni, täidis oli loominguline.

Tainas:

400 g jahu
soola
1 muna
1.5 dl vett

Täidis:

550 g kodust hakkliha
suur peotäis soolapilvikuid
1 sibul
küüslauku maitse järgi (mina panin 2 küünt)
basiilikut
soola, pipart

Taina jaoks segasin kausis jahu soolaga, tegin keskele süvendi, kuhu lõin muna. Segasin muna tainaga ja lisasin seejärel vett. Sõtkusin ca 5 minutit, kuni tainas oli ühtlane ja sile. Panin kile sisse ja külmkappi ca pooleks tunniks.

Täidise jaoks hakkisin pilvikud hästi peeneks ja segasin hakklihaga. Hakkisin ka sibula ja küüslaugu hästi peeneks ja hautasin või-õli segus läbi ning lisasin tainale. Maitsestasin soola-pipraga, hakkisin ka natukene värsket basiilikut sisse.


Taina rullimiseks kasutasin pastamasinat. Lõikasin tainakoguse neljaks, neid tükke millega parajasti ei tegelenud hoidsin väikses läbipaistvas kilekotis. Pastamasinast lasin taignatüki kõigepealt läbi nr 2 suuruseks ja siis 4. suurusega. Minumeelest oli see sobiv paksus, proovisin ka 5. suurusega (ehk siis veel õhem, kui 4. ) aga siis oli pelmeene juba raskem valmis vormida ja tainas kippus rebenema sealt, kus ilmselt ei peaks.




Kui siiamaani oli pelmeenitegu kuidagi väga lihtsalt ja kiirelt käinud ja ma olin juba vaimustuses, KUI lihtne pelmeene teha on, siis nüüd tuli veidi keerulisem osa - kuidas vormida üks eeskujulik pelmeen, enne kui tainas ära kuivab ja ilma, et täidis plehku paneks ja tulemus ikka pelmeeni mitte tainaplönni meenutaks. Esimesed katsetused olid päris piinlikud tuleb tunnistada:)Aga ma ei heitnud veel meelt ega ka pelmeeni nurka ja vaikselt hakkas looma. Kõige paremini toimis minu jaoks selline skeem:

Rullisin 1/4 tainast pastamasina vahel ära (kuni nr 4ni)
Panin lauale (ilma jahuta) ja lõikasin klaasiga kettad
Ülejäänud taina harutasin üles ja tegin palliks ning panin läbipaistvasse kilekotti. Seal läks see jälle niiskemaks ja pehmemaks, sai hästi uuesti rullida hiljem)
Võtsin ketta laualt peopesale lauapoolne külg ülespoole (see on oluline just nende pelmeenide puhul, mis olid juba mõnda aega laual olnud, sest lauapoolne külg oli niiskem ja pelmeeni oli parem kinni suruda)
Keskele täidis ja siis mööda serva surusin sõrmedega kinni
Valmis pelmod panin jahusele lauale
Need, mis kohe söömiseks ei läinud panin lõikelaual sügavkülma ja külmununa korjasin ziplock kotti kokku



Pelmeene keetsin puljongis, kuhu panin ka tüki võid. Sõin värske kurgi, hapukoore ja rohelise sibulaga.