Bienvenue à Lyon!

Novembri alguses selgus, et mul on võimalus Taavile Prantsusmaale külla minna. Kuna ma pidin mõned päevad nagunii töö asjus Londonis olema ja Easyjet pakkus väga mõistliku hinnaga pileteid Londonist otse Lyoni, siis pikalt asja kaaluda ei olnud vaja. Ikkagi Prantsusmaa ju:) Rääkimata sellest, et Lyon on kuulus hea toidu ja kuulsate kokavõistluste poolest. Tegin Londonis messil veidi eeltööd ja otsisin üles Lyoni ja seda piirkonda tutvustava boksi. Üks väga tore tädi aitas mul paika panna plaani järgmiseks neljaks päevaks ja andis ka hulgasliselt restoranisoovitusi Lyonis.

Esimesel hommikul viis Taavi mind kohe minu suureks rõõmuks Prantsuse toidupoodi. Ja veel suuremaks rõõmuks kannatas ära selle, kuidas ma järgmise tunni seal poes veetsin kõik põnevamad letid läbi uurides. Poest sai kaasa varutud kraami õhtuse ahjuroa jaoks. Ostsin ilusat roosat tükeldatud liha, mis kodus sõnastiku abi kasutades osutus vasikaks. Juurviljaletist leidsin ka spetsiaalse pakikese, kus kõik pajaroaks vajalik sees, kaasaarvatud väike ürdikimp. Väga mugav igatahes. Ka juustu- ja veiniletist sai üht-teist kaasa haaratud ja omaette kirutud, KUI kallis on kitsejuust Eestis. Seal sai korraliku suurusega kettakese kätte 2 euriga, Eestis maksab sellest poole väiksem pakike 60.- kanti.

Pajaroog vasikaliha, kartuli, porgandi, kaalika, porru, punase veini ja ürtidega

Kolmas päev oligi meil täitsa Lyoni päev. Kuna meid oli kokku kolm aga tillukeses valges Peugeotis kohti kaks, viis Taavi mind hommikul linna ja läks siis tagasi Raidole järgi. Mina suundusin aga Les Halles de Lyoni - Lyoni toiduturule. Ja no kuigi ma reisides püüan alati kohalikule turule sattuda ja nad on kõik väga toredad olnud siis see oli siiamaani küll minu kõige toredam turuelamus. Sellelt turult ostavad oma kauba ka suur osa Lyoni restorane ja see valik, mida seal pakuti, selle saab võtta kokku umbes nii - VAU! Liha, linnud, vorstikesed, värsked mereannid, juustud, pagaritooted, puu- ja juurviljad plus igasugu muud põnevat kraami.

Ja eriti spetsid olid väikesed brasserie'd, mis olidki sealsamas turu lettide vahel ja pakkusid väga värskeid mereande, peamiselt austreid. Ja inimesed siis istusidki baarileti ääres oma ostukottidega, rüüpasid veini ja sõid suurtelt liudadelt austreid, nagu see oleks kõige tavapärasem asi maailmas (kuna nad on prantslased, siis väga võimalik, et ongi. Kui olin turule juba kaks ringi peale teinud, siis leidsin, et ilmselt oleks väga rumal jätta selline võimalus kasutamata, seda enam et klaasi veini koos 9 austriga sai kätta vaid 10 euri eest. Istusin siis baarileti äärde maha, esitasin tellimuse ja jäin vaatama, kuidas leti taga mehed järjest austreid avasid ja erinevaid tellimusi täitsid. Minu 9 austrit oli väga tagasihoidlik kogus, enamus tellis ikka 20 kaupa, lisaks juurde selliseid asju, mida mina nägin esimest korda (näiteks mingid ogadega junnikesed). Igav kohe kindlasti ei hakanud. Oma austritega oli nii, et esimesed kolm olid natukene vaevalised, aga neljandast hakkas mulle maitsema, kohe väga. Ilmselt on austritega samamoodi nagu veiniga, et seda maitset tuleb õppida armastama. Ma ei tea ühtegi last näiteks, kes arvaks, et vein on selline hea maitsega asi - samas on selle väitega nõus suur osa täiskasvanuid, eeldusel et jutt ei käi muidugi mingist õudsast peedist:) Turult ostsin kodus tegemiseks  kaasa veel kohalike vorstikesi (mis ei osutunud väga heaks) ja erinevate täidistega ravioole (mis osutusid kohe eriti heaks).

Õhtusöögiks tahtsime kangesti minna traditsioonilisse kohta, minu Londonist saadud vihjed olid abiks. Kuna tegemist on Prantsusmaaga, siis õhtusööki ei saa enne, kui alates 8st, mõnel pool lausa 9st. Kuna meil oli seljaatga pikk päev, siis kahjuks ei jõudnud me Chez Hugoni avamist ära oodata - lugesin hiljem Finnairi pardaajakirjast Lyoni reisikirja, kus seda kohta väga kiideti ja ka üle ukse piiludes tundus väga tore pererestoran olevat. Aga kuna me olime päris näljased, siis suundusime Les Lyonnais'i. Mis oli ka kokkuvõttes üsna tore. Tellisime kõik einevad menüüd - ehk siis teatud summa eest said kolm käiku. Meie tillukese vestmikuga üritasime aimu saada, mida me siis tellisime ja no 50/50 see ka õnnestus. Õhtusöögi hitiks sai aga üllatuslikult magustoit - creme brulee. Kuigi ma magusasõber ei ole eriti, siis see oli ikka väga väärt kraam. Tõestuseks see, et pildi peale magustoit peaaegu ei jõudnud, kadus taldrikult nii kähku lihtsalt:)

Soe kitsejuustu salat

Coq au Vin - Taavi pearoog

Lambatall soojade juurviljadega

Maailma parim kreembrülee

Viimasel päeval sõitsime Taaviga ringi Bejoulais veini piirkonnas, mis on osa Burgundia veinipiirkonnast. Käisime ja maitsesime erinevates keldrites veine ja päeva lõpuks oli meil ka umbes viis pudelit autosse kogunenud, lisaks mulle üks siider ja siidriäädikas. Väikseks snäkiks ostsime kondiitrist väga ilusaid saiakesi.

Tilluke Peugeot ja viinamarjapõllud

Õunapirukas ja ekleer

Turistid

Viimane õhtu oli kodus kokkamise õhtu. Ostsin poest suure karbitäie sinikarpe ja tegin neid valge veini ja küüslauguga. Raido, kes polnud elusees ühtegi karpi suhu võtnud ja ei olnud just eriline toiduga eksperimenteerija sõi ja võttis lausa juurde. Teiseks käiguks tegin creme fraiche, seente, ja kirsstomatitega turult ostetud ravioole, mis olid superhead. Vorstid (ka turult pärit) - jäid enamuses järgi:)

Järgmisel hommikul ärkasin kell 5, et Pariisi rongile jõuda. Lennujaamas proovisin veel ära Starbucksi eggnog latte, mis oli maitsev, aga kuradi magus:)