It's piparkoogi time!

Kuna see aasta tuli detsember teisiti (nimelt koos ahjuga, tänu suvel ette võetud kolimisele) ja ka lund on niipalju, et meil on esiaias hanged juba üle aiapostide, siis ma leidsin, et võib natukene lolliks minna ja teha selline tõeline jõulupäev, kuigi jõuludeni on veel paar nädalat aega. Külla tulid Mirjam, Maris ja Diana ja plaanis oli nii piparkoogi maja ehitamine, kuuse tuppa toomine, verivorstide degusteerimine kui ka hõõgveini joomine. Üritus kujunes väga meeleolukaks ja lõppes alles hilistel õhtutundidel.

Making of Piparkoogimaja 2010:

Kuna Tallinnas ei müüda valmis maja paneele, mida ise kokku saaks panna, siis tuli kõik ise küpsetada. Abiks tuli Kaubamajast hangitud majavorm ja suur kogus glasuuri (tänusõnad Liisile, kes jagas oma glasuurialaseid teadmisi!). Taavi, kes vaatas väga skeptilise pilguga ahju minevaid paneele ja väitis, et need on juba eelnevalt väga viltu, saatsin ma köögist lihtsalt minema:)

Algus

Maris laob vundamenti

Diana paneb katust ja katusekive

Taavi saabus koju. Olime jõudnud korstna juurde ja see ei tahtnud kuidagi koos püsida, Taavi püstitas käepärastest vahenditest "tellingud".  Ikkagi insener:)

Piparkoogimaja 2010

Maja jaoks ostsin poetainast, söömiseks mõeldud piparkookide jaoks sain Sadamaturult isetehtud tainast, kus sees päris munad, või ja mitte ühtegi säilitusainet ega E'd. Tegin ise glasuuri Liisilt saadud retsepti järgi:

3 munavalget 

tuhksuhkrut (valget või värvilist)

Vahusta munavalged kõvaks vahuks ja hakka lisama tuhksuhkrut. Kui tahad teha värvilist, lisa alguses valget, aga tõsta veel veidi vedelana eraldi kaussidesse ja sega sinna sisse siis värvilist, kuni glasuur tundub piisavalt tihke.

Veel ostsin poest tuubi sees värvilist suhkrupastat, mis oli väga tore kaunistusvahend, tulemuseks palju humoorikaid piparkooke. Mirjam läks lausa nii hoogu, et kukkus kaunistama ka tooreid piparkooke. Õnneks Diana takistas teda, enne kui ta teise toore kallale asus.

Marisega tööhoos - Maris on ahne ja võttis kaks värvi kohe endale, mulle jäi igav valge.

Töölaud

Vahepeal tõi Taavi tuppa kuuse, meie Marisega siis ehtisime

Tiksi ja tema Lisa Simpson

Piparkook with Lazers (Marise looming)

Piparkoogi idüll

Nüüd peaks piparkoogi rindel aasta aega rahu majas olema. Mida nende kõikidega nüüd ette võtta -  peab veel mõtlema.

Bienvenue à Lyon!

Novembri alguses selgus, et mul on võimalus Taavile Prantsusmaale külla minna. Kuna ma pidin mõned päevad nagunii töö asjus Londonis olema ja Easyjet pakkus väga mõistliku hinnaga pileteid Londonist otse Lyoni, siis pikalt asja kaaluda ei olnud vaja. Ikkagi Prantsusmaa ju:) Rääkimata sellest, et Lyon on kuulus hea toidu ja kuulsate kokavõistluste poolest. Tegin Londonis messil veidi eeltööd ja otsisin üles Lyoni ja seda piirkonda tutvustava boksi. Üks väga tore tädi aitas mul paika panna plaani järgmiseks neljaks päevaks ja andis ka hulgasliselt restoranisoovitusi Lyonis.

Esimesel hommikul viis Taavi mind kohe minu suureks rõõmuks Prantsuse toidupoodi. Ja veel suuremaks rõõmuks kannatas ära selle, kuidas ma järgmise tunni seal poes veetsin kõik põnevamad letid läbi uurides. Poest sai kaasa varutud kraami õhtuse ahjuroa jaoks. Ostsin ilusat roosat tükeldatud liha, mis kodus sõnastiku abi kasutades osutus vasikaks. Juurviljaletist leidsin ka spetsiaalse pakikese, kus kõik pajaroaks vajalik sees, kaasaarvatud väike ürdikimp. Väga mugav igatahes. Ka juustu- ja veiniletist sai üht-teist kaasa haaratud ja omaette kirutud, KUI kallis on kitsejuust Eestis. Seal sai korraliku suurusega kettakese kätte 2 euriga, Eestis maksab sellest poole väiksem pakike 60.- kanti.

Pajaroog vasikaliha, kartuli, porgandi, kaalika, porru, punase veini ja ürtidega

Kolmas päev oligi meil täitsa Lyoni päev. Kuna meid oli kokku kolm aga tillukeses valges Peugeotis kohti kaks, viis Taavi mind hommikul linna ja läks siis tagasi Raidole järgi. Mina suundusin aga Les Halles de Lyoni - Lyoni toiduturule. Ja no kuigi ma reisides püüan alati kohalikule turule sattuda ja nad on kõik väga toredad olnud siis see oli siiamaani küll minu kõige toredam turuelamus. Sellelt turult ostavad oma kauba ka suur osa Lyoni restorane ja see valik, mida seal pakuti, selle saab võtta kokku umbes nii - VAU! Liha, linnud, vorstikesed, värsked mereannid, juustud, pagaritooted, puu- ja juurviljad plus igasugu muud põnevat kraami.

Ja eriti spetsid olid väikesed brasserie'd, mis olidki sealsamas turu lettide vahel ja pakkusid väga värskeid mereande, peamiselt austreid. Ja inimesed siis istusidki baarileti ääres oma ostukottidega, rüüpasid veini ja sõid suurtelt liudadelt austreid, nagu see oleks kõige tavapärasem asi maailmas (kuna nad on prantslased, siis väga võimalik, et ongi. Kui olin turule juba kaks ringi peale teinud, siis leidsin, et ilmselt oleks väga rumal jätta selline võimalus kasutamata, seda enam et klaasi veini koos 9 austriga sai kätta vaid 10 euri eest. Istusin siis baarileti äärde maha, esitasin tellimuse ja jäin vaatama, kuidas leti taga mehed järjest austreid avasid ja erinevaid tellimusi täitsid. Minu 9 austrit oli väga tagasihoidlik kogus, enamus tellis ikka 20 kaupa, lisaks juurde selliseid asju, mida mina nägin esimest korda (näiteks mingid ogadega junnikesed). Igav kohe kindlasti ei hakanud. Oma austritega oli nii, et esimesed kolm olid natukene vaevalised, aga neljandast hakkas mulle maitsema, kohe väga. Ilmselt on austritega samamoodi nagu veiniga, et seda maitset tuleb õppida armastama. Ma ei tea ühtegi last näiteks, kes arvaks, et vein on selline hea maitsega asi - samas on selle väitega nõus suur osa täiskasvanuid, eeldusel et jutt ei käi muidugi mingist õudsast peedist:) Turult ostsin kodus tegemiseks  kaasa veel kohalike vorstikesi (mis ei osutunud väga heaks) ja erinevate täidistega ravioole (mis osutusid kohe eriti heaks).

Õhtusöögiks tahtsime kangesti minna traditsioonilisse kohta, minu Londonist saadud vihjed olid abiks. Kuna tegemist on Prantsusmaaga, siis õhtusööki ei saa enne, kui alates 8st, mõnel pool lausa 9st. Kuna meil oli seljaatga pikk päev, siis kahjuks ei jõudnud me Chez Hugoni avamist ära oodata - lugesin hiljem Finnairi pardaajakirjast Lyoni reisikirja, kus seda kohta väga kiideti ja ka üle ukse piiludes tundus väga tore pererestoran olevat. Aga kuna me olime päris näljased, siis suundusime Les Lyonnais'i. Mis oli ka kokkuvõttes üsna tore. Tellisime kõik einevad menüüd - ehk siis teatud summa eest said kolm käiku. Meie tillukese vestmikuga üritasime aimu saada, mida me siis tellisime ja no 50/50 see ka õnnestus. Õhtusöögi hitiks sai aga üllatuslikult magustoit - creme brulee. Kuigi ma magusasõber ei ole eriti, siis see oli ikka väga väärt kraam. Tõestuseks see, et pildi peale magustoit peaaegu ei jõudnud, kadus taldrikult nii kähku lihtsalt:)

Soe kitsejuustu salat

Coq au Vin - Taavi pearoog

Lambatall soojade juurviljadega

Maailma parim kreembrülee

Viimasel päeval sõitsime Taaviga ringi Bejoulais veini piirkonnas, mis on osa Burgundia veinipiirkonnast. Käisime ja maitsesime erinevates keldrites veine ja päeva lõpuks oli meil ka umbes viis pudelit autosse kogunenud, lisaks mulle üks siider ja siidriäädikas. Väikseks snäkiks ostsime kondiitrist väga ilusaid saiakesi.

Tilluke Peugeot ja viinamarjapõllud

Õunapirukas ja ekleer

Turistid

Viimane õhtu oli kodus kokkamise õhtu. Ostsin poest suure karbitäie sinikarpe ja tegin neid valge veini ja küüslauguga. Raido, kes polnud elusees ühtegi karpi suhu võtnud ja ei olnud just eriline toiduga eksperimenteerija sõi ja võttis lausa juurde. Teiseks käiguks tegin creme fraiche, seente, ja kirsstomatitega turult ostetud ravioole, mis olid superhead. Vorstid (ka turult pärit) - jäid enamuses järgi:)

Järgmisel hommikul ärkasin kell 5, et Pariisi rongile jõuda. Lennujaamas proovisin veel ära Starbucksi eggnog latte, mis oli maitsev, aga kuradi magus:)

Muffinid ja metssead

Laupäev algas sellega, et läksin poodi ja ostsin endale muffinipanni. Kuigi see oli juba ammu ostunimekirjas, siis viimase tõuke andis Kristi sünnipäev, mille puhul ma mõtlesin talle kahte sorti muffineid teha - kodujuustuga ja mustikatega.

Mustikamuffinid enne ahju minekut

Kodujuustu omad olid seest mõnusalt kreemised aga paber tuli päris raskelt ära. Täitsa jahtununa tuli paremini. Kõige rohkem mulle maitsesidki nad siis, kui ma kaks koju jäänud muffinit järgmisel päeval keskelt pooleks lõikasin ja mikros soojaks lasin, koos juustuviiluga. Mustikamuffineid oli tõesti väga lihtne teha ja erinevalt kõigist teistest kookidest, mis ma teinud olen, nad tulid actually ka välja. Kuna ma ise magusat väga ei armasta, siis mul on tunne, et koogid on minu suhtes sama hoiaku võtnud. Näiteks kui ma Taavile kooki pakun (mida mu ema on teinud/toonud), siis ma pean lõppu lisama igaks juhuks, et "see ei ole minu tehtud". Muidu ta mõtleb ikka väga pikalt (ilmselt kuidas viisakalt keelduda:)

Aga, muffinid olid success!

Tulemus

Pühapäeval oli siis Taavi ärasaatmise lõunasöök. Selleks puhuks ma võtsin juba neljapäeva hommikul metssea ribid sulama ja panin nad õhtul marinaadi. Kuna mulle sattusid just need ribid, kus siga oli kuuli saanud (lausa kaks), siis kõigepealt ma sain mängida natukene Grey Anatoomiat, opereerides välja luutükid ja vereklombid ning hiljem oli ka väike Nip/Tuck moment, sest siga polnud just dieedil hoidnud ja rasva oli hästi palju. Kuna ma suur peki ja rasvasõber ei olnud, siis notsu sai väikse "rasvaimu". Marinaadi ma olen iga kord väga erineva teinud (põhimõtteliselt asjadest, mis olemas on)

Marinaad

mesi, sibulad, balsamico, soja, konjakiploomide kompoti vedelik (võib asendada mingi moosiga), metslooma maitseane (viltkrydda)

Ribid

Ribisid teen mina küpsetuskotis - jäävad kõige mahlasemad. Pane ribid küpsetuskotti, sulge kott, lõika nurk maha ja küpseta 150 kraadi juures olenevalt kogusest 1-1.5 tundi. Minul läks ca 1,5 ja ribisid oli vast 2 kilo. Kui liha lööb kontide küljest lahti, siis on ribid igatahes valmis.

Metssea ribid küpsetuskotis

Olles värske muffinivormi omanik, siis ma pidin juurde tegema loomulikult midagi muffinivormides. Tulemuseks minipirukad, kus ma täidise asendasin seente ja peekoniga. Serveerisin rukola ja parmesani salatiga, mis koosneb just nendest kahest asjast, peal mee-balsamico-õlikaste. Pirukad olid eriti head, need lähevad erinevates variatsioonides kindlasti kordamisele. 

Suupistemuffin rukkola-parmesani salatiga

Liha kõrvale tegin kartuliputru Marionilt saadud juhiste järgi:

Marioni kartulipuder

8-10 kartulit

suur klaas piima

üks küüslaugu pea

50-100 g võid 

aroomisoola, pipart

2 peotäit rohelisi herneid

Koori, tükelda ja keeda kartulid pehmeks. Tambi tampijaga purduks. Pane küüslauk hõbepaberis 200 kraadi juurde ahju ca 20 minutiks. Lase veidi jahtuda ja pigista sisu, mis on muutunud üsna vedelaks, kartulite hulka. Pane kokku või ja piim, ning sulata mikros või pliidil peaaegu keemiseni. Lisa pudrule vähehaaval hulka, vispelda läbi. Tulemus peaks jääma kreemine aga mitte liiga vedel, vajadusel lisa piima ja või segu veel juurde. Kui kasutad külmutatud herneid, siis lase nad korra kuuma vee alt läbi ja lisa kõige lõpus pudrule. Maitsesta aroomisoola ja sutsu pipraga.

Kokkuvõtteks sai selline korralik pühapäeva lõuna, kõigile maitses (või nii nad vähemalt väitsid). Ja Taavi läks rahuliku südamega konnajalgade maale:)

Lõpp

Lihtne ja hea part

Esimeseks toiduteemaliseks postituseks ma mõtlesin teha midagi, mis vähemalt minult nõudis natukene suuremat ettevalmistumist (peamiselt küll psühholoogilist). Pardifilee on mulle alati tundunud sellise hästi tujuka toiduna, mis esimesel võimalusel praetud maksaks tahab muutuda. Aga mu emal oli üks retsept, mis väidetavalt pidi täitsa lollikindel olema. Kõigepealt tuleb muidugi hankida pardi rinnafileed. Minul on vedanud, sest mu isa on jahimees. Vahepeal oli periood, kus tavaline sealiha oli minu jaoks täielik eksootika, sest kodus sõime ainult metssiga, põtra, kobrast, sokku....pardid tulid veidi hiljem, siis kui ma juba lõplikult välja olin kolinud. Ühesõnaga, ülesanne nr 1 on hankida pardi rinnafileed. Stockis minuteada täitsa müüakse, küll vist külmutatud aga ma kasutasin ka külmutatud fileesid.

Retsept ise on selline:

Part:

* Võid eelnevalt leotada rinnafileed piimas või keefiris.

* Puhasta rinnafilee kiledest - niipalju kui võimalik. Kui võtsid liha külmast siis lase tal toatemperatuuril seista vähemalt poolt tundi kui mitte tund, et liha oleks soe enne kui sa selle pannile paned. Siis küpseb ühtlasemalt. Probleem nimelt selles, et me ei taha situatsiooni kus liha on väljast juba maksa maiguga aga seest ikka veel täitsa toores.

* Raputa peale soola ja pipart (kadakamarju) ning keera peekoniviilu(de) sisse.

* Tõsta keskmise kuumusega pannile (eelkuumuta panni kindlasti) nii et liha hakkab parajalt särisema. Lase küpseda 6 minutit. NB! Võta täpselt aega. Siis keera teine pool ja lase küpseda teine 6 min.

* Võta pann tulelt, kata kaanega ja lase 10 min järelküpseda. NB! Võta ka täpselt aega.

* Lõika liha risti kiudu viiludeks ning pintselda ohtralt üle magusa jõhvikamopiga - liha tõmbab seda sisse.

* Serveeri koos kuumutatud köögiviljadega - köögiviljawokiga.

NB! Sööge kohe ja soojalt - poole tunni pärast ei ole see enam pooltki see, mis peaks olema. Liha peab olema mahlane, pehme ja seest õrnalt roosa. Ja kui ei maitse, siis süüdistage iseennast, et te liha eeltöötlemisel midagi ära rikkusite.


Jõhvikamopp: 

1 dl jõhvikajooki millele võib lisada maitse järgi veiniäädikat.
1 sp suhkrut
maitseks natukene pipart

Sega kõik kokku ja kuumuta kuni segu hakkab paksenema 

Omalt poolt võin öelda, et väga oluline on, et liha oleks enne täiesti toatemperatuuril ja seda ühtlaselt. Sest ma jäin natukene hiljaks fileede sulamavõtmisega ja lasin ajapuudusel lõpus natukene mikros defrosti peal (ma tean, mul on väga häbi seda tunnistada). Ja no mõned servad vaatamata ettevaatusest hakkasid mikros eelküpsema. Ja nendest sai hiljem panni peal maks. Päriselt ka, part muutub üleküpsedes täitsa tavaliseks maksaks. Samuti on see kella osa oluline. Mina tegin stopperiga täiesti. Jõhvikamoppi tuleb soojas hoida, sest see kipub jahtudes väga kiiresti hanguma. Täiesti keedes ta väga paksuks ei läinudki, mul vähemalt mitte. Ja see osa, et süüa tuleb KOHE on ka täiesti õige. Kuna me üritasime kahepeale 6 fileed ära hävitada, siis kuskil 4 ja poole juures tuli piir ette ja ülejäänud jäi hilisemaks. Ei olnud tund aega hiljem enam üldse nii maitsev. Juurde tegin balsamico kartuleid, retsepti leiab siit >>. Olid OK, aga teist korda vist enam ei tee. Parti küll, 3 fileed ootavad külmas oma järge, aga laupäevaks on plaanis juba metssea ribid.

PS. Mul oli jube hea pilt ka siia juurde, väga värsketest pardifileedest, aga kahjuks on see salapäraselt haihtunud. Ilmselt on PETA mu fotoka kallal käinud.

Tere!

Selle blogi tekkimine on väga lihtne. Mammule (aka Marion) meeldib süüa teha ja mulle meeldib süüa teha ja eriti meeldib meile koos süüa teha. Aga Mammu kolis elama teise Eesti otsa (aka Põlva) ja mina olen endiselt pealinna tüdrik. Telefoni teel on jube tüütu üksteisega retsepte jagada. Seega - siia blogisse hakkame koos postitama oma ettevõtmisi köögis. Et endal oleks koht, kus mõnda ununud asja vaadata ja ikka on ju põnev lugeda, mis teine süüa teeb. Oluline on vast veel niipalju, et Mammul on õnn ja au teha süüa suurele perele ja mitu korda päevas. Maaelu ikkagi. Triin peab kahjuks muud tööd tegema enamuse osa päevast ja satub kööki sellevõrra harvem aga alati heameelega. Ja mundristuhvlid olid meie lapsepõlvetoit, ikka koos notiga:)