Lihtne ja hea part

Esimeseks toiduteemaliseks postituseks ma mõtlesin teha midagi, mis vähemalt minult nõudis natukene suuremat ettevalmistumist (peamiselt küll psühholoogilist). Pardifilee on mulle alati tundunud sellise hästi tujuka toiduna, mis esimesel võimalusel praetud maksaks tahab muutuda. Aga mu emal oli üks retsept, mis väidetavalt pidi täitsa lollikindel olema. Kõigepealt tuleb muidugi hankida pardi rinnafileed. Minul on vedanud, sest mu isa on jahimees. Vahepeal oli periood, kus tavaline sealiha oli minu jaoks täielik eksootika, sest kodus sõime ainult metssiga, põtra, kobrast, sokku....pardid tulid veidi hiljem, siis kui ma juba lõplikult välja olin kolinud. Ühesõnaga, ülesanne nr 1 on hankida pardi rinnafileed. Stockis minuteada täitsa müüakse, küll vist külmutatud aga ma kasutasin ka külmutatud fileesid.

Retsept ise on selline:

Part:

* Võid eelnevalt leotada rinnafileed piimas või keefiris.

* Puhasta rinnafilee kiledest - niipalju kui võimalik. Kui võtsid liha külmast siis lase tal toatemperatuuril seista vähemalt poolt tundi kui mitte tund, et liha oleks soe enne kui sa selle pannile paned. Siis küpseb ühtlasemalt. Probleem nimelt selles, et me ei taha situatsiooni kus liha on väljast juba maksa maiguga aga seest ikka veel täitsa toores.

* Raputa peale soola ja pipart (kadakamarju) ning keera peekoniviilu(de) sisse.

* Tõsta keskmise kuumusega pannile (eelkuumuta panni kindlasti) nii et liha hakkab parajalt särisema. Lase küpseda 6 minutit. NB! Võta täpselt aega. Siis keera teine pool ja lase küpseda teine 6 min.

* Võta pann tulelt, kata kaanega ja lase 10 min järelküpseda. NB! Võta ka täpselt aega.

* Lõika liha risti kiudu viiludeks ning pintselda ohtralt üle magusa jõhvikamopiga - liha tõmbab seda sisse.

* Serveeri koos kuumutatud köögiviljadega - köögiviljawokiga.

NB! Sööge kohe ja soojalt - poole tunni pärast ei ole see enam pooltki see, mis peaks olema. Liha peab olema mahlane, pehme ja seest õrnalt roosa. Ja kui ei maitse, siis süüdistage iseennast, et te liha eeltöötlemisel midagi ära rikkusite.


Jõhvikamopp: 

1 dl jõhvikajooki millele võib lisada maitse järgi veiniäädikat.
1 sp suhkrut
maitseks natukene pipart

Sega kõik kokku ja kuumuta kuni segu hakkab paksenema 

Omalt poolt võin öelda, et väga oluline on, et liha oleks enne täiesti toatemperatuuril ja seda ühtlaselt. Sest ma jäin natukene hiljaks fileede sulamavõtmisega ja lasin ajapuudusel lõpus natukene mikros defrosti peal (ma tean, mul on väga häbi seda tunnistada). Ja no mõned servad vaatamata ettevaatusest hakkasid mikros eelküpsema. Ja nendest sai hiljem panni peal maks. Päriselt ka, part muutub üleküpsedes täitsa tavaliseks maksaks. Samuti on see kella osa oluline. Mina tegin stopperiga täiesti. Jõhvikamoppi tuleb soojas hoida, sest see kipub jahtudes väga kiiresti hanguma. Täiesti keedes ta väga paksuks ei läinudki, mul vähemalt mitte. Ja see osa, et süüa tuleb KOHE on ka täiesti õige. Kuna me üritasime kahepeale 6 fileed ära hävitada, siis kuskil 4 ja poole juures tuli piir ette ja ülejäänud jäi hilisemaks. Ei olnud tund aega hiljem enam üldse nii maitsev. Juurde tegin balsamico kartuleid, retsepti leiab siit >>. Olid OK, aga teist korda vist enam ei tee. Parti küll, 3 fileed ootavad külmas oma järge, aga laupäevaks on plaanis juba metssea ribid.

PS. Mul oli jube hea pilt ka siia juurde, väga värsketest pardifileedest, aga kahjuks on see salapäraselt haihtunud. Ilmselt on PETA mu fotoka kallal käinud.

Tere!

Selle blogi tekkimine on väga lihtne. Mammule (aka Marion) meeldib süüa teha ja mulle meeldib süüa teha ja eriti meeldib meile koos süüa teha. Aga Mammu kolis elama teise Eesti otsa (aka Põlva) ja mina olen endiselt pealinna tüdrik. Telefoni teel on jube tüütu üksteisega retsepte jagada. Seega - siia blogisse hakkame koos postitama oma ettevõtmisi köögis. Et endal oleks koht, kus mõnda ununud asja vaadata ja ikka on ju põnev lugeda, mis teine süüa teeb. Oluline on vast veel niipalju, et Mammul on õnn ja au teha süüa suurele perele ja mitu korda päevas. Maaelu ikkagi. Triin peab kahjuks muud tööd tegema enamuse osa päevast ja satub kööki sellevõrra harvem aga alati heameelega. Ja mundristuhvlid olid meie lapsepõlvetoit, ikka koos notiga:)