Showing posts with label Küpsetised. Show all posts
Showing posts with label Küpsetised. Show all posts

Friday, May 6, 2011

Pirukas röstitud peedi ja sinihallitusjuustuga

Selle talve avastus ja suur lemmik oli minu jaoks peet. Kõige rohkem sai seda söödud niimoodi, et koorisin kolm rusikasuurust peeti ära, lõikasin viiludeks, puistasin üle meresoola, jahvatatud pipra, tüümiani ja oliiviõliga ja röstisin ahjus 200 kraadi juures ca 40 minutit. Ahjust tulnuna veits balsamicot peale. Sellisel kujul läks teda salatitesse, võiku vahele ja erinevatesse pirukatesse. Ja neid peedipirukate retsepte sai läbi loetud üksjagu, täiusliku otsingul. Kuig peedihooaeg hakkab läbi saama, siis panen piruka siia kirja, et järgmisel talvel enam otsast hakkama ei peaks. Oma eelmise suve tomatisupi retsepti ma avastasin et olen suutnud unustada näiteks.



Põhi:

500 g lehttainast

Täidis:

3 rusikasuurust peeti
Maitsestamiseks meresoola, pipart, oliiviõli, tüümiani, balsamicot

1 pakk Aura sinihallitusjuustu
2 dl riivjuustu
2 dl vahukoort
1 muna

Koori ja viiluta peedid. Pane ahjuplaadile, maitsesta meresoola, tüümiani ja pipraga ning piserda peale oliiviõli. Küpseta 200 kraadi juures ca 40 minutit, peedid peaks jääma veidi krõmpsud. Rulli lehttainas lahti, nii et saaksid sellega vooderdada lahtikäiva vormi. Servad võivad veidi üle vormi serva rippuda, lõika kääridega ülejäägid ära.

Võta peedid ahjust ja piserda üle balsamicoga. Lase paar minutit jahtuda. Pane peedid piruka põhjale, murenda peale sinihallitusjuust, jäta natukene ka piruka peale murendamiseks. Klopi lahti 1 muna, sega juurde vahukoor ja riivjuust. Maitsesta soola-pipraga ja vala segu pirukale. Küpseta 200 kraadises ahjus pool tundi või kuni piruka sisu on hüübinud. Lase ahjust tulnud pirukal veidi jahtuda, muidu võib sisu veidi laiali valguda.



Väga hea koos rukola-parmesani salatiga, mis on läbi segatud mee-õli-balsamico kastmega.

Saturday, March 12, 2011

Peen odrajahukarask ja küüslaugune sõir

Üle pika aja täiesti kohustustevaba nädalavahetust nautides tuli mõte ära proovida ise sõirategu. Inspiratsiooni ja retsepti sain Tuuli Toiduteemal blogist.  Tema kirjutatud on ka märtsi Oma Maitses koduse juustuteo artikkel ja retseptid, kus sama retsept sees. Kuidagi iseenesest meenus odrajahukarask suitsupeekoniga Anni Arro Sepamaa raamatust ja plaan oli olemas. Kuna sõir tahab ööpäevakese või siis vähemalt üleöö külmkapis aega veeta, siis tuleks veidi ette planeerida. Planeerides on kasulik läbi lugeda ka see sõira teema Nami-Nami foorumis, millele ka Tuuli oma blogis viitab. Oli abi küll. Minu jaoks kõige geniaalsem oli näiteks lihtne tõde, et enne piima kuumutamist tee pott veega kokku, siis ei kõrbe põhja. Seda potiküürimist pärast piimaga pudrukeetmist ma kohe üldse ei salli.

Laupäevahommik sõira ja karaskiga


SÕIR

1 l piima (mida naturaalsem ja rasvasem seda parem)
500 g kohupiima (teraline talukohupiim, kindlasti mitte ricotta)
50g võid
2 muna
1 tl soola (või maitse järgi)
4 küünt küüslauku
rohelist sibulat või murulauku
värskelt jahvatatud musta pipart

Mina sain oma sõira materjali kätte Stockmannist. Ostsin Nopri kuumtöötlemata talupiima ja 10% Nopri talukohupiima. Kui talupiima poest ei leia, siis pidi sobima ka 3.5% piim aga poepiima puhul tuleks siis vaadata, et see ei oleks UHT ehk kõrgpastoriseeritud piim. Kogu sõirategu osutus kokkuvõttes oluliselt lihtsamaks kui ma arvasin. Tuuli blogis ja Nami-Namis on küllaltki täpne step-by-step kirjeldus aga ma panen kirja mõned momendid, mille puhul ma ise veidi pead kratsisin. Kui teed esimest korda, siis minu soovitus oleks kõik asjad valmis panna. Küüslauk ja sibul hakkida, kohupiim kahvliga ühtlaseks segada, sõel valmis jakauss, kuhu sõir pärast hanguma läheb, marliga ära vooderdada.

  • Kuumuta piim peaaegu keemiseni, täitsa keema ma ei lasknud. Piim auras ja paar hästi tillukest mulli tuli ka.
  • Kuumust hoidsin koguaeg pigem madalal (kuuesel skaalal kolmel)
  • Siis segasin sisse kohupiima, mille ma enne olin kahvliga ühtlaseks seganud
  • Et kohupiim kiiresti piima sisse segada, kasutasin visplit.
  • Nüüd tuleb oodata, kuni vadak eralduma hakkam. Vot see oli minu jaoks mõttekoht. Esiteks, kuidas ma vadaku ära tunnen? Teiseks, kui kaua see eraldumine kestab? Nüüd kogemuse võrra rikkamana võin öelda, et vadaku (mis eelnevalt loetu põhjal on kollane piimast vesisem vedelik) tunneb üsna lihtsalt ära. Piim muutubki selliseks kollasemaks ja vesisemaks (ehk siis vadakuks), minul läks vist ca minut aga ju see oleneb toorainest. Mina lasin vist ca 5 minutit sellel kesta, see mass, mis poti põhja kogunes, muutus selliseks nats venivaks, nagu oleks kodujuustu hulga riivjuustu seganud ja see hakkab siis sulama. 
  • Kuna ma kartsin et liiga pikalt kuumutades muutub see juustualge seal põhjas väga kummiseks, kurnasin ca 5 minuti pärast potitäie läbi sõela. Vadaku jätsin alles ja kasutan ilmselt pühapäevahommikustes pannkookides ära.
  • Lasin sõelal nõrguda 20 minutit, lusikaga ei pressinud
  • Sulatasin potis või, lisasin nõrgunud massi ja vispeldasin läbi. Panin juurde ka lahti klopitud munad, peeneks hakitud küüslaugu ja rohelise sibula. 
  • Siis lasin tal veel miski 7 minutit seal kuumeneda, üsna tihedalt vispeldasin seda massi läbi ka.
  • Maitsesin ja lisasin soola maitsejärgi. Tundus ka, et natukene värskelt jahvatatud pipart ja törts aroomisoola ei teeks paha. Maitse saab igaüks endale sobivaks timmida.
  • Lõpuks valasin juustumassi eelnevalt marliga vooderdatud kaussi ja panin külmkappi hanguma.
Sõir peale ööd külmkapis


Tulemusest niipalju, et kuigi tavaliselt ma sõirast eriti vaimustunud pole, siis see enda tehtud meeldis väga. Võibolla sutsu küüslauku panen vähem järgmine kord. Või proovin varianti murulaugu ja päikesekuivatatud tomatitega. Isegi Taavi, kes teatas mingi aeg et ta sõira ei söö, sõi ja oli rahul. Suurim kompliment minu jaoks oli aga see, et nii sõir kui ka karask kiideti tema vanaema omadest paremaks - ja vanaema latt on ikka väga kõrgel:)

KARASK SUITSUPEEKONI JA PÄIKESEKUIVATATUD TOMATITEGA

Kui ma oma praegusesse korterisse kolisin, siis sain endale ahju. Mis oli minu jaoks lihtsalt nii tore, et ma vist esimese nädala ainult küpsetada tahtsingi, kuigi väljas oli kuum kuum suvi. Inimene elas ju ikkagi kaks ja pool aastat ilma ahjuta! Ja üks esimesi katsetusi oli seesama karask Anni Sepamaatalu 2 raamatust. Ja see ei õnnestunud mul, kohe üldse mitte. Nimelt kasutasin ma tavalist poe kohupiima, ricottat vist, mis tänapäeval on üsna vedela konsistentsiga. Algaja küpsetajana ei teadnud ma ka rohkem jahu lisada ja tulemus oli noh, üsna vedel. Nüüd pool aastat targemana proovisin jälle ja jäin igati rahule. Trikk on ikka õiges tooraines, ja no eks kogemustes ka ilmselt:) Kuna ma suur saia-leivasööja ei ole, siis tegin poole kogusega, siia panen kirja täiskoguse:



400g kohupiima (näiteks Nopri 10% talukohupiim, aga sobib ka mingi muu kõvem teraline kohupiim)
400 ml keefirit
2 muna
1 tl soola
1 sl pruuni suhkrut
4 sl sulatatud võid
250g odrajahu
150 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
100g suitsupeekonit
6-7 päikesekuivatatud tomatit
1 väike sibul (kuna sibul on mu elus alles väga uus komponent toitudes, siis mina jätsin välja)
soolahelbeid



Sega kokku kohupiim, keefir, munad, suhkur ja sool. Sega omavahel jahud ja küpsetuspulber ja lisa tainale. Pruunista suitsupeekon ja lõpus lisa pannile ka või ja lase sel sulada. Lisa segu tainasse koos hakitud päikesekuivatatud tomatitega. Määri vorm või või oliiviõliga ja riivsaiaga ja küpseta 190 kraadi juures ca pool tundi või kuni puutikk jääb sisse pistes puhtaks. 





Head isu!

Sunday, December 12, 2010

It's piparkoogi time!

Kuna see aasta tuli detsember teisiti (nimelt koos ahjuga, tänu suvel ette võetud kolimisele) ja ka lund on niipalju, et meil on esiaias hanged juba üle aiapostide, siis ma leidsin, et võib natukene lolliks minna ja teha selline tõeline jõulupäev, kuigi jõuludeni on veel paar nädalat aega. Külla tulid Mirjam, Maris ja Diana ja plaanis oli nii piparkoogi maja ehitamine, kuuse tuppa toomine, verivorstide degusteerimine kui ka hõõgveini joomine. Üritus kujunes väga meeleolukaks ja lõppes alles hilistel õhtutundidel.

Making of Piparkoogimaja 2010:

Kuna Tallinnas ei müüda valmis maja paneele, mida ise kokku saaks panna, siis tuli kõik ise küpsetada. Abiks tuli Kaubamajast hangitud majavorm ja suur kogus glasuuri (tänusõnad Liisile, kes jagas oma glasuurialaseid teadmisi!). Taavi, kes vaatas väga skeptilise pilguga ahju minevaid paneele ja väitis, et need on juba eelnevalt väga viltu, saatsin ma köögist lihtsalt minema:)

Algus

Maris laob vundamenti

Diana paneb katust ja katusekive

Taavi saabus koju. Olime jõudnud korstna juurde ja see ei tahtnud kuidagi koos püsida, Taavi püstitas käepärastest vahenditest "tellingud".  Ikkagi insener:)

Piparkoogimaja 2010

Maja jaoks ostsin poetainast, söömiseks mõeldud piparkookide jaoks sain Sadamaturult isetehtud tainast, kus sees päris munad, või ja mitte ühtegi säilitusainet ega E'd. Tegin ise glasuuri Liisilt saadud retsepti järgi:

3 munavalget 
tuhksuhkrut (valget või värvilist)

Vahusta munavalged kõvaks vahuks ja hakka lisama tuhksuhkrut. Kui tahad teha värvilist, lisa alguses valget, aga tõsta veel veidi vedelana eraldi kaussidesse ja sega sinna sisse siis värvilist, kuni glasuur tundub piisavalt tihke.

Veel ostsin poest tuubi sees värvilist suhkrupastat, mis oli väga tore kaunistusvahend, tulemuseks palju humoorikaid piparkooke. Mirjam läks lausa nii hoogu, et kukkus kaunistama ka tooreid piparkooke. Õnneks Diana takistas teda, enne kui ta teise toore kallale asus.

Marisega tööhoos - Maris on ahne ja võttis kaks värvi kohe endale, mulle jäi igav valge.

Töölaud

Vahepeal tõi Taavi tuppa kuuse, meie Marisega siis ehtisime

Tiksi ja tema Lisa Simpson

Piparkook with Lazers (Marise looming)


Piparkoogi idüll
Nüüd peaks piparkoogi rindel aasta aega rahu majas olema. Mida nende kõikidega nüüd ette võtta -  peab veel mõtlema.

Wednesday, November 3, 2010

Muffinid ja metssead

Laupäev algas sellega, et läksin poodi ja ostsin endale muffinipanni. Kuigi see oli juba ammu ostunimekirjas, siis viimase tõuke andis Kristi sünnipäev, mille puhul ma mõtlesin talle kahte sorti muffineid teha - kodujuustuga ja mustikatega.

Mustikamuffinid enne ahju minekut
Kodujuustu omad olid seest mõnusalt kreemised aga paber tuli päris raskelt ära. Täitsa jahtununa tuli paremini. Kõige rohkem mulle maitsesidki nad siis, kui ma kaks koju jäänud muffinit järgmisel päeval keskelt pooleks lõikasin ja mikros soojaks lasin, koos juustuviiluga. Mustikamuffineid oli tõesti väga lihtne teha ja erinevalt kõigist teistest kookidest, mis ma teinud olen, nad tulid actually ka välja. Kuna ma ise magusat väga ei armasta, siis mul on tunne, et koogid on minu suhtes sama hoiaku võtnud. Näiteks kui ma Taavile kooki pakun (mida mu ema on teinud/toonud), siis ma pean lõppu lisama igaks juhuks, et "see ei ole minu tehtud". Muidu ta mõtleb ikka väga pikalt (ilmselt kuidas viisakalt keelduda:)

Aga, muffinid olid success!

Tulemus
Pühapäeval oli siis Taavi ärasaatmise lõunasöök. Selleks puhuks ma võtsin juba neljapäeva hommikul metssea ribid sulama ja panin nad õhtul marinaadi. Kuna mulle sattusid just need ribid, kus siga oli kuuli saanud (lausa kaks), siis kõigepealt ma sain mängida natukene Grey Anatoomiat, opereerides välja luutükid ja vereklombid ning hiljem oli ka väike Nip/Tuck moment, sest siga polnud just dieedil hoidnud ja rasva oli hästi palju. Kuna ma suur peki ja rasvasõber ei olnud, siis notsu sai väikse "rasvaimu". Marinaadi ma olen iga kord väga erineva teinud (põhimõtteliselt asjadest, mis olemas on)

Marinaad

mesi, sibulad, balsamico, soja, konjakiploomide kompoti vedelik (võib asendada mingi moosiga), metslooma maitseane (viltkrydda)

Ribid

Ribisid teen mina küpsetuskotis - jäävad kõige mahlasemad. Pane ribid küpsetuskotti, sulge kott, lõika nurk maha ja küpseta 150 kraadi juures olenevalt kogusest 1-1.5 tundi. Minul läks ca 1,5 ja ribisid oli vast 2 kilo. Kui liha lööb kontide küljest lahti, siis on ribid igatahes valmis.

Metssea ribid küpsetuskotis


Olles värske muffinivormi omanik, siis ma pidin juurde tegema loomulikult midagi muffinivormides. Tulemuseks minipirukad, kus ma täidise asendasin seente ja peekoniga. Serveerisin rukola ja parmesani salatiga, mis koosneb just nendest kahest asjast, peal mee-balsamico-õlikaste. Pirukad olid eriti head, need lähevad erinevates variatsioonides kindlasti kordamisele. 

Suupistemuffin rukkola-parmesani salatiga


Liha kõrvale tegin kartuliputru Marionilt saadud juhiste järgi:

Marioni kartulipuder

8-10 kartulit
suur klaas piima
üks küüslaugu pea
50-100 g võid 
aroomisoola, pipart
2 peotäit rohelisi herneid

Koori, tükelda ja keeda kartulid pehmeks. Tambi tampijaga purduks. Pane küüslauk hõbepaberis 200 kraadi juurde ahju ca 20 minutiks. Lase veidi jahtuda ja pigista sisu, mis on muutunud üsna vedelaks, kartulite hulka. Pane kokku või ja piim, ning sulata mikros või pliidil peaaegu keemiseni. Lisa pudrule vähehaaval hulka, vispelda läbi. Tulemus peaks jääma kreemine aga mitte liiga vedel, vajadusel lisa piima ja või segu veel juurde. Kui kasutad külmutatud herneid, siis lase nad korra kuuma vee alt läbi ja lisa kõige lõpus pudrule. Maitsesta aroomisoola ja sutsu pipraga.

Kokkuvõtteks sai selline korralik pühapäeva lõuna, kõigile maitses (või nii nad vähemalt väitsid). Ja Taavi läks rahuliku südamega konnajalgade maale:)

Lõpp