Kuna isa on sel talvel olnud tõeline Laimjala metssigade õudusunenägu, siis enne jõulurahu tuli ta eile koju lausa kolme seaga. Värskest maksast pool läks lõnasöögiks, teisest poolest otsustasime teha pasteeti. Tegemist on minu vanaema retseptiga, paari väikse lisandiga.
ca 500 g metssea maksa
2 väikest sibulat
2 väikest porgandit
50 g võid
sorts konjakti
tüümiani
1 tl mett
soola-pipart
Pese ja tükelda maks suuremateks tükkideks. Leota 5 min vees et verest puhtaks saada. Patsuta majapidamispaberi vahel kuivaks. Prae pannil sibul klaasjaks ja pruunista maksatükid kergelt mõlemalt poolt, nii et seest jääb maks veel tooreks. Pane potti praetud maks ja sibul ja lisa porgandid. Kui kasutad kuivatatud tüümiani, siis lisa ka see. Samuti natuke soola aga mitte pipart. Lisa kuuma vett, nii et maks oleks enam-vähem kaetud, aga mitte täitsa vee all ja keeda keskmisel tulel ca pool tundi kuni maks küps ja porgandid pehmed.
Lase maks ja porgandid läbi hakkliha masina 2 korda. Kui hakkliha masinat ei ole, kasuta saumikserit või köögikombaini. Maksa keeduvedelik hoia alles, kurna see läbi ja lisa sibulasegu maksa-porgandi segule. Püreesta saumikseriga. Lisa maksa keeduvett vähehaaval segule, kuni saad sobiva konsistentsi - aga arvesta, et või ja konjaki lisamisel läheb konsistents veel vedelamaks. Maitse, lisa mett, soola ja pipart.
Aja segu veel korra keema. Võta tulelt, ära enam kuumuta ja lisa 1,5 spl konjakit. Lisa tükeldatud või ja püreesta korralikult saumikseriga läbi. Timmi veelkord maitset - lisa vajadusel soola, pipart või veel konjakit. Aseta väikestesse kaussidesse ja külma jahtuma.
Peale võib teha veel selitatud või segu. Sulata potis või, eemalda valge vaht ning vala selge või pasteedile. Võid lisada või sisse ka värske tüümiani lehti. Pane külma hanguma.
Sunday, December 23, 2012
Wednesday, August 1, 2012
Kanasupp Tordikule
Martini kanasupp, mille retsepti ta minu vihikusse unustas ja selle asemel hoopis tomatisuppi pidi tegema. Aga supp ise on väga lihtne ja väga hea. Toimib hästi nii nälja kui ka külmetuse korral.
Suppi läheb:
500-700 g kondiga kanatükke (rinnak, koivad, kintsud)
1 sibul
2-3 porgandit
1 selleri vars
5-6 kartulit
5 tera musta pipart
3 terva vürtsi
1 loorberi leht
soola ja pipart
soovi korral väikseid nuudleid ja tilli maitsestamiseks
1) Pane potti kanatükid, veeranditeks lõigatud sibul, kooritud porgandid, pooleks (või kolmeks lõigatud) selleri vars, pipraterad, vürts ja loorberileht. Kata kõik külma veega. Maitsesta 1 tl soolaga
2) Aja vaiksel tulel keema ja koori ära peale tekkinud vaht
3) Keeda vaiksel kuumusel (nii et pind veidi mullitab) ca 40 minutit
4) Kurna puljong ja aja uuesti keema
5) Puhkasta kana kontidest (enne lase veidi jahtuda) ja tükelda väiksemaks. Lisa suppi (ja by suppi I mean supi sisse:)
6) Viiluta porgandid ja lisa potti
7) Koori ja tükelda kartulid ja lisa potti
8) Keeda 10 minutit, kuni kartulid on pehmed. Kui soovid, lisa poole pealt ka väikseid nuudleid
9) Timmi maitse soola-pipraga parajaks, lisa peale hakitud värsket tilli. Kui on.
Sunday, July 29, 2012
Maailma parim rukola salat parmesaniga
Retseptiks on seda isegi veidi vale nimetada aga tegu on eepiliselt hea kooslusega, mis maitseb isegi härradele, kes muidu maailma suurimad salatisõbrad ei ole.
1 karp rukolat
1 tükk Valio Forte juustu või parmesani
Kaste:
1 spl mett
2 spl balsamicot
2 spl õli
sort värsket sidrunimahla (kui ei ole, ei pea)
soola, musta pipart
Riivi juust ja sega rukolaga. Sulata mesi (nt mikros, võtab aega paar sekundit) ja sega õli ja balsamicoga läbi. Maitsesta soola-pipraga ja selati salatile hulka. Done.
1 karp rukolat
1 tükk Valio Forte juustu või parmesani
Kaste:
1 spl mett
2 spl balsamicot
2 spl õli
sort värsket sidrunimahla (kui ei ole, ei pea)
soola, musta pipart
Riivi juust ja sega rukolaga. Sulata mesi (nt mikros, võtab aega paar sekundit) ja sega õli ja balsamicoga läbi. Maitsesta soola-pipraga ja selati salatile hulka. Done.
Väga lihtne tomatisupp
Tomatisupp, mis tuli jutuks Horvaatiast Tallinnasse sõites ja mis sai poolkogemata mingi õhtusöögi käigus leiutatud.
2 purki purustatud tomateid
300 g hakkliha
1 sibul
3 küüslaugu küünt
1 pakk vahukoort või hoopis merevaiku
1 kanapuljongi kuubik (Knorr)
soola-pipart
värket basiilikut kui soovid (võib asendada ka kuivatatud kraamiga)
Haki sibul peeneks ja prae pannil hästi pehmeks. Lisa hakkliha ja küüslauk. Pruunista ja maitsesta soola-pipraga. Liiguta kogu kupatus potti (või toimeta praadimine kohe alguses poti põhjas). Lisa pool l keema aetud või kuuma vett ja pane sisse puljongikuubik. Lisa purustatud tomatid ja keeda veidi. Lõpus lisa pakk vahukoort või merevaiku ja timmi maitse soola-pipraga parajaks. Maitsesta värske või kuivatatud basiilikuga (kui kuivatataud, siis lisa koos puljongi-tomatiga, kui värske siis kõige lõpus).
2 purki purustatud tomateid
300 g hakkliha
1 sibul
3 küüslaugu küünt
1 pakk vahukoort või hoopis merevaiku
1 kanapuljongi kuubik (Knorr)
soola-pipart
värket basiilikut kui soovid (võib asendada ka kuivatatud kraamiga)
Haki sibul peeneks ja prae pannil hästi pehmeks. Lisa hakkliha ja küüslauk. Pruunista ja maitsesta soola-pipraga. Liiguta kogu kupatus potti (või toimeta praadimine kohe alguses poti põhjas). Lisa pool l keema aetud või kuuma vett ja pane sisse puljongikuubik. Lisa purustatud tomatid ja keeda veidi. Lõpus lisa pakk vahukoort või merevaiku ja timmi maitse soola-pipraga parajaks. Maitsesta värske või kuivatatud basiilikuga (kui kuivatataud, siis lisa koos puljongi-tomatiga, kui värske siis kõige lõpus).
Kartuli-tuunikala salat marineeritud sibulatega
Horvaatia reisil sündinud salat, mis reisiliste viisakal nõudmisel siia postitati.
7 kartuli
vutimune
1 väike purk kappareid
murulauku
1 suur karp või kaks väikest tuunikala fileed (konserv)
krevette või vähisabasid
· Keeda kartulid koos koorega ja lase maha jahtuda
· Keeda mune 1 minut ja pane külma vette jahtuma
· Koori kartulid ja viiluta õhukesteks viiludeks
· sega kastme ja murulauguga ning kaunista tuunikala, krevettide, munade ja kapparitega
Kaste:
Hellmans majoneesi
7 kartuli
vutimune
1 väike purk kappareid
murulauku
1 suur karp või kaks väikest tuunikala fileed (konserv)
krevette või vähisabasid
· Keeda kartulid koos koorega ja lase maha jahtuda
· Keeda mune 1 minut ja pane külma vette jahtuma
· Koori kartulid ja viiluta õhukesteks viiludeks
· sega kastme ja murulauguga ning kaunista tuunikala, krevettide, munade ja kapparitega
Kaste:
Hellmans majoneesi
Poole sidruni mahl
2 küüslaugu küünt
2 küüslaugu küünt
sool, pipar
Lisa majoneesile poole sidruni mahl, pressi sisse küüslauk ja maitsesta soola-pipraga. Sega kokku salatiga.
Marineeritud sibulad
4 suurt punast sibulat
3 spl oliiviõli
Lisa majoneesile poole sidruni mahl, pressi sisse küüslauk ja maitsesta soola-pipraga. Sega kokku salatiga.
Marineeritud sibulad
4 suurt punast sibulat
3 spl oliiviõli
3 spl balsamicot
1 tl suhkrut või 1 spl mett
soola, pipart
1 tl suhkrut või 1 spl mett
soola, pipart
Koori sibulad, lõika pooleks ja viiluta õhukesteks rõngastekse
Sega kokku marinaad ja vala sibulatele, sega läbi. Lase siesta vähemalt 1 h.
Kaunista sibulatega tuunikala salat.
Sega kokku marinaad ja vala sibulatele, sega läbi. Lase siesta vähemalt 1 h.
Kaunista sibulatega tuunikala salat.
Sunday, January 29, 2012
Koorene kanapasta
See pasta oli üksvahe mu lemmik. Kui reedel otsustasin, et tuleks teha üks mõnus pasta-veini õhtu, siis ma loomulikult retsepti enam meenutada ei suutnud, isegi seda mitte, milline see pasta umbes võiks olla. Aga viis minutit mõtlikult aknast välja vaatamist, väike google ja väike Toidutare ja leidsin retsepti üles. Nüüd lisan ta siia ka.
Originaalretsept on Toidutarest, Koorene kanapasta
Ma natukene olen seda muutnud.
300-400 g kana kintsufileed või rinnafileed
3 sl magusat chillikastet
pool tsillit
3 küünt küüslauku
2 spl sojakastet
pott värsket basiilikut
peotäis shampinjone
1 dl kohvikoort (kui on -20 õues, lets make it vahukoor)
1 dl hapukoort
lemmikpastat (mina kasutan tavaliselt tagliatellet)
Peale riivimiseks parmesani
Valmistamine:
Originaalretsept on Toidutarest, Koorene kanapasta
Ma natukene olen seda muutnud.
300-400 g kana kintsufileed või rinnafileed
3 sl magusat chillikastet
pool tsillit
3 küünt küüslauku
2 spl sojakastet
pott värsket basiilikut
peotäis shampinjone
1 dl kohvikoort (kui on -20 õues, lets make it vahukoor)
1 dl hapukoort
lemmikpastat (mina kasutan tavaliselt tagliatellet)
Peale riivimiseks parmesani
Valmistamine:
- Ribasta kanafilee
- Eralda basiilikuvarred ja lehed
- Haki küüslauk, basiilikuvarred ja tsilli peeneks, sega kokku kana, soja ja magusa tsillikastmega. Lase marineeruda vähemalt pool tundi.
- Pane pasta keema
- Prae pannil tükeldatud seened, lisa kana koos marinaadiga ja prae läbi
- Lisa koored ja rebi sisse basiilik
- Maitsesta vajadusel soola ja pipraga
- Kurna pasta, sega kastmega ja serveeri parmesaniga.
Friday, October 7, 2011
Lõbusad viinerid spagettidega
Juhtus olema selline õhhh päev – vihmane, jube tuul, tööl rapsimine ja üleüldse selline – nõme päev. Enne kojuminekut nägib FBs ühte pilti
No ma lihtsalt pidin neid saama. Torkisin siis kodus viinerid spagettidega läbi – ise muheledes juba – ja panin potti keema.
Kurnasin ära, panin potti tüki võid, aroomisoola ja ohtralt riivjuustu. Juurde täielik vanakooli klassika – ketsupi-majoneesikaste. Ausõna ei mäleta, millal ma viimati omaette oleks söönud ja toidu üle itsitanud. Tunni aja pärast oli juba vol 2 Taavile. Samamoodi kostus köögist kihistamist. Lõbus:)
No ma lihtsalt pidin neid saama. Torkisin siis kodus viinerid spagettidega läbi – ise muheledes juba – ja panin potti keema.
Kurnasin ära, panin potti tüki võid, aroomisoola ja ohtralt riivjuustu. Juurde täielik vanakooli klassika – ketsupi-majoneesikaste. Ausõna ei mäleta, millal ma viimati omaette oleks söönud ja toidu üle itsitanud. Tunni aja pärast oli juba vol 2 Taavile. Samamoodi kostus köögist kihistamist. Lõbus:)
Sügisene jänku ahjupotis
Oktoobri esimene nädalavahetus langes seekord kokku põdrajahi hooaja avamisega. Mina sattusin juba teist nädalavahetust järjest Saaremaale ja plaanisin ahju pista ühe lambakintsu – 29. september oli Mihklipäev, mis tähendab oinastele teadagi mida. Seekord läks aga nii, et mõni oinas võib mõnda aega kergemalt hingata, sest pimedal sügisõhtul kohtus minu isaga üks jänes. Jänesele see kohtumine paraku väga hästi ei lõppenud.
Et jänese ohverdus poleks asjata, otsisin välja ühe kunagi Ekspressist välja lõigatud retsepti, kus kohtuvad omavahel küülik ja õunad. See sobis ideaalselt, sest Laimjalas on sel aastal õunu nii palju, et isegi pärast kolme nädalavahetust õunamahlategu on puud ikka veel lookas.
Kuna originaalretsept oli küülikuga, meil aga oli metsas kasvanud jänes, siis läks retsept veidi muutmisele. Pikendasin nii marinaadis kui ka ahjus oleku aega ja lisasin veidi tüümiani, mis metsloomaga hästi kokku sobib.
Minul vedas, sest küülik oli isa poolt eelnevalt tükeldatud. Kes katsetab poest ostetud „ühes tükis“ küülikuga, siis tükeldamisel on abiks on Heimar Kuuskleri pilt-juhend:
Marinaad:
1 klaas õunamahla või õunaveini
3-4 hapukamat õuna, kooritud ja viilutatud
1 sl mett
1 loorberileht
Värsket tüümiani
Musta pipart
Hõõru liha marinaadiga sisse ja pane 1-2 päevaks kile alla külmkappi. Aeg-ajalt võib liha keerata, üle hõõruda, et marinaad paremini jaguneks.
Valmistamine:
Sellerivarsi
200 ml kohvi-või vahukoort
• Kuumuta õli pannil, kuumal pannil prae tükid kiirelt igalt poolt üle, et mahlad kinni jääksid. Soovitan kasutada rasvapüüdjat, et vältida kuuma õli pritsimist praadijale ja ülejäänud köögile. Korraga prae pannil max 2 tükki, kui panni liiga täis laadid, lähevad tükid hauduma ja see ei ole hetkel eesmärk.
• Lao tükid malmpotti, lisa marinaad ja natukene kuuma vett. Pooled õunatükid võid välja võtta ja lisada mõned sellerivarred.
• Küpseta ahjus 160 kraadi juures vähemalt 2h. Peale 2 h võid kuumust alandada 120 kraadini ja veel tund aega küpsetada.
• Lõpus lisa ahjupotti pakk kohvi-või vahukoort, tõsta kuumus 200 kraadini ja lase 15 minutit kastmel potis ahjus podiseda.
Juurde võib valmistada kartuliputru, kartuligratääni, ahjupeete- ja porgandeid, rohelist salatit jne. Kõik jäneste lemmiktoidud sobivad hästi:)
Et jänese ohverdus poleks asjata, otsisin välja ühe kunagi Ekspressist välja lõigatud retsepti, kus kohtuvad omavahel küülik ja õunad. See sobis ideaalselt, sest Laimjalas on sel aastal õunu nii palju, et isegi pärast kolme nädalavahetust õunamahlategu on puud ikka veel lookas.
Kuna originaalretsept oli küülikuga, meil aga oli metsas kasvanud jänes, siis läks retsept veidi muutmisele. Pikendasin nii marinaadis kui ka ahjus oleku aega ja lisasin veidi tüümiani, mis metsloomaga hästi kokku sobib.
Minul vedas, sest küülik oli isa poolt eelnevalt tükeldatud. Kes katsetab poest ostetud „ühes tükis“ küülikuga, siis tükeldamisel on abiks on Heimar Kuuskleri pilt-juhend:
Marinaad:
1 klaas õunamahla või õunaveini
3-4 hapukamat õuna, kooritud ja viilutatud
1 sl mett
1 loorberileht
Värsket tüümiani
Musta pipart
Hõõru liha marinaadiga sisse ja pane 1-2 päevaks kile alla külmkappi. Aeg-ajalt võib liha keerata, üle hõõruda, et marinaad paremini jaguneks.
Valmistamine:
Sellerivarsi
200 ml kohvi-või vahukoort
• Kuumuta õli pannil, kuumal pannil prae tükid kiirelt igalt poolt üle, et mahlad kinni jääksid. Soovitan kasutada rasvapüüdjat, et vältida kuuma õli pritsimist praadijale ja ülejäänud köögile. Korraga prae pannil max 2 tükki, kui panni liiga täis laadid, lähevad tükid hauduma ja see ei ole hetkel eesmärk.
• Lao tükid malmpotti, lisa marinaad ja natukene kuuma vett. Pooled õunatükid võid välja võtta ja lisada mõned sellerivarred.
• Küpseta ahjus 160 kraadi juures vähemalt 2h. Peale 2 h võid kuumust alandada 120 kraadini ja veel tund aega küpsetada.
• Lõpus lisa ahjupotti pakk kohvi-või vahukoort, tõsta kuumus 200 kraadini ja lase 15 minutit kastmel potis ahjus podiseda.
Juurde võib valmistada kartuliputru, kartuligratääni, ahjupeete- ja porgandeid, rohelist salatit jne. Kõik jäneste lemmiktoidud sobivad hästi:)
Kartuligratään
Kartuligratään on vist üks mu lemmiktoite kartulist. Kuna tegemist on päris rammusa roaga, siis on ta minu jaoks selline sügis-talvine toit, mis tulebki meelde umbes sellel ajal kui kindaid peab hakkama kandma. Kuna ma teda niimoodi hooajati teen, ja ma olen ta alati mingitest erinevatest retseptidest kokku kombineerinud, siis seekord ma kirjutan selle üles. Et ei peaks iga sügis otsast peale hakkama.
Sellest kogusest piisab minumeelest 6le, kui sööjad on ainult tüdrukud, siis rohkematele:)
Retsept:
1.3 kg kartuleid (ma panen alati 1-1.5 kg vastavalt sellele, palju sööjaid on ja mõtlesin, et panen siis konkreetsuse mõttes 1.3 kirja )
200 ml kohvikoort
200 ml vahukoort
50 g võid
2 küünt küüslauku
150 g riivjuustu
Värsket või kuivatatud tüümiani
Soola, pipart, kartulimaitseaine (jah, mulle tõesti meeldib kartulimaitseaine, tunnistan ausalt üles:)
Valmistamine:
Koori ja viiluta kartulid õhukesteks viiludeks – mida õhemad, seda kiiremini küpsevad. Mina niipalju alati nikerdada ei viitsi, teen sellised enam vähem õhukesed. Poti põhjas sulata või, lisa küüslauk ja koored. Kuumuta peaaegu keemiseni, lisa pool riivitud juustust ja maitsesta tüümiani, soola, pipra ja kartulimatseainega.
Ja nüüd! Trikk mis muutis gratääni tegemise imeliselt lihtsaks. Enamus minu gratäänid on valminud peene käsitööna – kartuliviile kunstiliselt kiht kihi haaval vormi ladudes. Minu meelest kartulite koorimisega võrreldes sama tüütu töö. Aga siis muutus kõik kui ma lugesin ühte Jaime Oliveri retsepti ja avastasin sealt imelihtsa nipi – hüvasti ladumine! Niisiis, lisa viilutatud kartulid potti, kuumuta keskmisel kuumusel niikaua, kuni segu hakkab vaikselt podisema ja siis veel ca 5 minutit. Määri ahjuvorm võiga ja vala kartuli-kooresegu vormi. Raputa vormi veidi, nii et kartulid ise ennast kenasti kihiti seavad. Fantastiline, aitäh Jaime! Raputa üle ülejäänud riivjuustuga, kata fooliumiga ja küpseta ca 35-45 minutit ahjus. Katsu, kas kartulid on pehmed, eemalda foolium ja lase juustul pealt kuldseks küpseda. Võta ahjust välja ja lase vormil veidi jahtuda.
Tulemuseks peaks olema väga mõnus kreemja kastmega vorm. Kui soovid, võid koored asendada lahjemate variantidega, aga see võtab kohe ka vormi kreemisust alla. Nt piim+kohvikoor, piim+vahukoor, kohvikoor+kohvikoor jne. Ainult piimaga jääb minumeelest liiga ebakreemine.
Sellest kogusest piisab minumeelest 6le, kui sööjad on ainult tüdrukud, siis rohkematele:)
Retsept:
1.3 kg kartuleid (ma panen alati 1-1.5 kg vastavalt sellele, palju sööjaid on ja mõtlesin, et panen siis konkreetsuse mõttes 1.3 kirja )
200 ml kohvikoort
200 ml vahukoort
50 g võid
2 küünt küüslauku
150 g riivjuustu
Värsket või kuivatatud tüümiani
Soola, pipart, kartulimaitseaine (jah, mulle tõesti meeldib kartulimaitseaine, tunnistan ausalt üles:)
Valmistamine:
Koori ja viiluta kartulid õhukesteks viiludeks – mida õhemad, seda kiiremini küpsevad. Mina niipalju alati nikerdada ei viitsi, teen sellised enam vähem õhukesed. Poti põhjas sulata või, lisa küüslauk ja koored. Kuumuta peaaegu keemiseni, lisa pool riivitud juustust ja maitsesta tüümiani, soola, pipra ja kartulimatseainega.
Ja nüüd! Trikk mis muutis gratääni tegemise imeliselt lihtsaks. Enamus minu gratäänid on valminud peene käsitööna – kartuliviile kunstiliselt kiht kihi haaval vormi ladudes. Minu meelest kartulite koorimisega võrreldes sama tüütu töö. Aga siis muutus kõik kui ma lugesin ühte Jaime Oliveri retsepti ja avastasin sealt imelihtsa nipi – hüvasti ladumine! Niisiis, lisa viilutatud kartulid potti, kuumuta keskmisel kuumusel niikaua, kuni segu hakkab vaikselt podisema ja siis veel ca 5 minutit. Määri ahjuvorm võiga ja vala kartuli-kooresegu vormi. Raputa vormi veidi, nii et kartulid ise ennast kenasti kihiti seavad. Fantastiline, aitäh Jaime! Raputa üle ülejäänud riivjuustuga, kata fooliumiga ja küpseta ca 35-45 minutit ahjus. Katsu, kas kartulid on pehmed, eemalda foolium ja lase juustul pealt kuldseks küpseda. Võta ahjust välja ja lase vormil veidi jahtuda.
Tulemuseks peaks olema väga mõnus kreemja kastmega vorm. Kui soovid, võid koored asendada lahjemate variantidega, aga see võtab kohe ka vormi kreemisust alla. Nt piim+kohvikoor, piim+vahukoor, kohvikoor+kohvikoor jne. Ainult piimaga jääb minumeelest liiga ebakreemine.
Friday, May 6, 2011
Pirukas röstitud peedi ja sinihallitusjuustuga
Selle talve avastus ja suur lemmik oli minu jaoks peet. Kõige rohkem sai seda söödud niimoodi, et koorisin kolm rusikasuurust peeti ära, lõikasin viiludeks, puistasin üle meresoola, jahvatatud pipra, tüümiani ja oliiviõliga ja röstisin ahjus 200 kraadi juures ca 40 minutit. Ahjust tulnuna veits balsamicot peale. Sellisel kujul läks teda salatitesse, võiku vahele ja erinevatesse pirukatesse. Ja neid peedipirukate retsepte sai läbi loetud üksjagu, täiusliku otsingul. Kuig peedihooaeg hakkab läbi saama, siis panen piruka siia kirja, et järgmisel talvel enam otsast hakkama ei peaks. Oma eelmise suve tomatisupi retsepti ma avastasin et olen suutnud unustada näiteks.
Põhi:
500 g lehttainast
Täidis:
3 rusikasuurust peeti
Maitsestamiseks meresoola, pipart, oliiviõli, tüümiani, balsamicot
1 pakk Aura sinihallitusjuustu
2 dl riivjuustu
2 dl vahukoort
1 muna
Koori ja viiluta peedid. Pane ahjuplaadile, maitsesta meresoola, tüümiani ja pipraga ning piserda peale oliiviõli. Küpseta 200 kraadi juures ca 40 minutit, peedid peaks jääma veidi krõmpsud. Rulli lehttainas lahti, nii et saaksid sellega vooderdada lahtikäiva vormi. Servad võivad veidi üle vormi serva rippuda, lõika kääridega ülejäägid ära.
Võta peedid ahjust ja piserda üle balsamicoga. Lase paar minutit jahtuda. Pane peedid piruka põhjale, murenda peale sinihallitusjuust, jäta natukene ka piruka peale murendamiseks. Klopi lahti 1 muna, sega juurde vahukoor ja riivjuust. Maitsesta soola-pipraga ja vala segu pirukale. Küpseta 200 kraadises ahjus pool tundi või kuni piruka sisu on hüübinud. Lase ahjust tulnud pirukal veidi jahtuda, muidu võib sisu veidi laiali valguda.
Väga hea koos rukola-parmesani salatiga, mis on läbi segatud mee-õli-balsamico kastmega.
Põhi:
500 g lehttainast
Täidis:
3 rusikasuurust peeti
Maitsestamiseks meresoola, pipart, oliiviõli, tüümiani, balsamicot
1 pakk Aura sinihallitusjuustu
2 dl riivjuustu
2 dl vahukoort
1 muna
Koori ja viiluta peedid. Pane ahjuplaadile, maitsesta meresoola, tüümiani ja pipraga ning piserda peale oliiviõli. Küpseta 200 kraadi juures ca 40 minutit, peedid peaks jääma veidi krõmpsud. Rulli lehttainas lahti, nii et saaksid sellega vooderdada lahtikäiva vormi. Servad võivad veidi üle vormi serva rippuda, lõika kääridega ülejäägid ära.
Võta peedid ahjust ja piserda üle balsamicoga. Lase paar minutit jahtuda. Pane peedid piruka põhjale, murenda peale sinihallitusjuust, jäta natukene ka piruka peale murendamiseks. Klopi lahti 1 muna, sega juurde vahukoor ja riivjuust. Maitsesta soola-pipraga ja vala segu pirukale. Küpseta 200 kraadises ahjus pool tundi või kuni piruka sisu on hüübinud. Lase ahjust tulnud pirukal veidi jahtuda, muidu võib sisu veidi laiali valguda.
Väga hea koos rukola-parmesani salatiga, mis on läbi segatud mee-õli-balsamico kastmega.
Sunday, May 1, 2011
Lihavõtted
Lihavõteteks oli mul kindel plaan teha pashat, mida ma varem teinud ei olnud, ja värvida sibulakoortega mune, mida ma olin varem korduvalt teinud aga kuidagi viimastel aastatel on see vahele jäänud. Sibulakoori pidin kaasa võtma Saaremaalt aga otseloomulikult unustasin. Suundusin siis kohe nädala alguses Stockmani sibulaletti rüüstama, enne kui keegi veel sellele heale mõttele tuleb. Kotitäis koori ja üks sibul saagiks, võis projekti õnnestunuks lugeda.
Pashaks kasutasin Toidutare kuumutamata pasha retsepti. Täidiseks kuivatatud aprikoose ja mandleid, kaunistuseks maasikaid ja viinamarju. Pasha tuli täitsa eeskujulik, aga kui inimesel ei ole koogisöömisgeeni, siis nii ongi. Pool pashat läks Silveri juurde pühapäevase grilli kingituseks:)
Mune värvisime reede hommikul, ei jaksanud pühapäeva ära oodata. Isegi Taavi andis oma panuse ja Family Guy Star Warsi osa saatel sai 12 muna sibulakoortesse ja köögikäterätikusse keeratud. Kahjuks oli tegemist kuidagi nõrkade munadega seekord, sest 12st munast vist 4 olid ilma mõradeta. Kanadel vist kaltsiumivaene talv seljataga.
Kuigi reedene ilm ei olnud nii hea, kui eelnevatel päevadel, siis olin piisavalt kaua unistanud esimesest grillist, nii et väike pilv mind enam ei takistanud. Grillilt sai tolm pühitud ja ka ilm otsustas koostööd teha ning päike tuli välja. Võtsin veel biinbäägi ja matkatooli kaasa ning ehitasime pappkastidest ja vaibast väikse lebomati. Ka ürdikorv kolis õue - asutasin sinna elama mõned vihmaussid ja värsket mulda. Aiahooaeg sai ametlikult avatud seega.
Pashaks kasutasin Toidutare kuumutamata pasha retsepti. Täidiseks kuivatatud aprikoose ja mandleid, kaunistuseks maasikaid ja viinamarju. Pasha tuli täitsa eeskujulik, aga kui inimesel ei ole koogisöömisgeeni, siis nii ongi. Pool pashat läks Silveri juurde pühapäevase grilli kingituseks:)
Mune värvisime reede hommikul, ei jaksanud pühapäeva ära oodata. Isegi Taavi andis oma panuse ja Family Guy Star Warsi osa saatel sai 12 muna sibulakoortesse ja köögikäterätikusse keeratud. Kahjuks oli tegemist kuidagi nõrkade munadega seekord, sest 12st munast vist 4 olid ilma mõradeta. Kanadel vist kaltsiumivaene talv seljataga.
Kuigi reedene ilm ei olnud nii hea, kui eelnevatel päevadel, siis olin piisavalt kaua unistanud esimesest grillist, nii et väike pilv mind enam ei takistanud. Grillilt sai tolm pühitud ja ka ilm otsustas koostööd teha ning päike tuli välja. Võtsin veel biinbäägi ja matkatooli kaasa ning ehitasime pappkastidest ja vaibast väikse lebomati. Ka ürdikorv kolis õue - asutasin sinna elama mõned vihmaussid ja värsket mulda. Aiahooaeg sai ametlikult avatud seega.
Pelmeenid
Võtsin ennast kokku ja teostasin ammuse mõtte teha ise pelmeene. Inspiratsiooni sain nii Oma Maitsest ja Tuuli Toiduteemal blogist kui ka juhuslikult internetis kolades leitud Roman Zaštšerinski ja Igor Andejevi videoretseptist. Veidi süvenedes selgus, et videoretsepti all toodud kogused ja retseptis kasutatav ei lähe päris omavahel kokku. Suvest oli mul alles ka Vene Köögist maha kirjutatud pelmeeniretsept. Tainaks kasutasin Oma Maitse versiooni, täidis oli loominguline.
Tainas:
400 g jahu
soola
1 muna
1.5 dl vett
Täidis:
550 g kodust hakkliha
suur peotäis soolapilvikuid
1 sibul
küüslauku maitse järgi (mina panin 2 küünt)
basiilikut
soola, pipart
Taina jaoks segasin kausis jahu soolaga, tegin keskele süvendi, kuhu lõin muna. Segasin muna tainaga ja lisasin seejärel vett. Sõtkusin ca 5 minutit, kuni tainas oli ühtlane ja sile. Panin kile sisse ja külmkappi ca pooleks tunniks.
Täidise jaoks hakkisin pilvikud hästi peeneks ja segasin hakklihaga. Hakkisin ka sibula ja küüslaugu hästi peeneks ja hautasin või-õli segus läbi ning lisasin tainale. Maitsestasin soola-pipraga, hakkisin ka natukene värsket basiilikut sisse.
Taina rullimiseks kasutasin pastamasinat. Lõikasin tainakoguse neljaks, neid tükke millega parajasti ei tegelenud hoidsin väikses läbipaistvas kilekotis. Pastamasinast lasin taignatüki kõigepealt läbi nr 2 suuruseks ja siis 4. suurusega. Minumeelest oli see sobiv paksus, proovisin ka 5. suurusega (ehk siis veel õhem, kui 4. ) aga siis oli pelmeene juba raskem valmis vormida ja tainas kippus rebenema sealt, kus ilmselt ei peaks.
Kui siiamaani oli pelmeenitegu kuidagi väga lihtsalt ja kiirelt käinud ja ma olin juba vaimustuses, KUI lihtne pelmeene teha on, siis nüüd tuli veidi keerulisem osa - kuidas vormida üks eeskujulik pelmeen, enne kui tainas ära kuivab ja ilma, et täidis plehku paneks ja tulemus ikka pelmeeni mitte tainaplönni meenutaks. Esimesed katsetused olid päris piinlikud tuleb tunnistada:)Aga ma ei heitnud veel meelt ega ka pelmeeni nurka ja vaikselt hakkas looma. Kõige paremini toimis minu jaoks selline skeem:
Rullisin 1/4 tainast pastamasina vahel ära (kuni nr 4ni)
Panin lauale (ilma jahuta) ja lõikasin klaasiga kettad
Ülejäänud taina harutasin üles ja tegin palliks ning panin läbipaistvasse kilekotti. Seal läks see jälle niiskemaks ja pehmemaks, sai hästi uuesti rullida hiljem)
Võtsin ketta laualt peopesale lauapoolne külg ülespoole (see on oluline just nende pelmeenide puhul, mis olid juba mõnda aega laual olnud, sest lauapoolne külg oli niiskem ja pelmeeni oli parem kinni suruda)
Keskele täidis ja siis mööda serva surusin sõrmedega kinni
Valmis pelmod panin jahusele lauale
Need, mis kohe söömiseks ei läinud panin lõikelaual sügavkülma ja külmununa korjasin ziplock kotti kokku
Pelmeene keetsin puljongis, kuhu panin ka tüki võid. Sõin värske kurgi, hapukoore ja rohelise sibulaga.
Tainas:
400 g jahu
soola
1 muna
1.5 dl vett
Täidis:
550 g kodust hakkliha
suur peotäis soolapilvikuid
1 sibul
küüslauku maitse järgi (mina panin 2 küünt)
basiilikut
soola, pipart
Taina jaoks segasin kausis jahu soolaga, tegin keskele süvendi, kuhu lõin muna. Segasin muna tainaga ja lisasin seejärel vett. Sõtkusin ca 5 minutit, kuni tainas oli ühtlane ja sile. Panin kile sisse ja külmkappi ca pooleks tunniks.
Täidise jaoks hakkisin pilvikud hästi peeneks ja segasin hakklihaga. Hakkisin ka sibula ja küüslaugu hästi peeneks ja hautasin või-õli segus läbi ning lisasin tainale. Maitsestasin soola-pipraga, hakkisin ka natukene värsket basiilikut sisse.
Taina rullimiseks kasutasin pastamasinat. Lõikasin tainakoguse neljaks, neid tükke millega parajasti ei tegelenud hoidsin väikses läbipaistvas kilekotis. Pastamasinast lasin taignatüki kõigepealt läbi nr 2 suuruseks ja siis 4. suurusega. Minumeelest oli see sobiv paksus, proovisin ka 5. suurusega (ehk siis veel õhem, kui 4. ) aga siis oli pelmeene juba raskem valmis vormida ja tainas kippus rebenema sealt, kus ilmselt ei peaks.
Kui siiamaani oli pelmeenitegu kuidagi väga lihtsalt ja kiirelt käinud ja ma olin juba vaimustuses, KUI lihtne pelmeene teha on, siis nüüd tuli veidi keerulisem osa - kuidas vormida üks eeskujulik pelmeen, enne kui tainas ära kuivab ja ilma, et täidis plehku paneks ja tulemus ikka pelmeeni mitte tainaplönni meenutaks. Esimesed katsetused olid päris piinlikud tuleb tunnistada:)Aga ma ei heitnud veel meelt ega ka pelmeeni nurka ja vaikselt hakkas looma. Kõige paremini toimis minu jaoks selline skeem:
Rullisin 1/4 tainast pastamasina vahel ära (kuni nr 4ni)
Panin lauale (ilma jahuta) ja lõikasin klaasiga kettad
Ülejäänud taina harutasin üles ja tegin palliks ning panin läbipaistvasse kilekotti. Seal läks see jälle niiskemaks ja pehmemaks, sai hästi uuesti rullida hiljem)
Võtsin ketta laualt peopesale lauapoolne külg ülespoole (see on oluline just nende pelmeenide puhul, mis olid juba mõnda aega laual olnud, sest lauapoolne külg oli niiskem ja pelmeeni oli parem kinni suruda)
Keskele täidis ja siis mööda serva surusin sõrmedega kinni
Valmis pelmod panin jahusele lauale
Need, mis kohe söömiseks ei läinud panin lõikelaual sügavkülma ja külmununa korjasin ziplock kotti kokku
Pelmeene keetsin puljongis, kuhu panin ka tüki võid. Sõin värske kurgi, hapukoore ja rohelise sibulaga.
Tuesday, March 22, 2011
Mehhiko 3. osa - Mis me veel sõime?
| San Cristobalis kohalikus tänavasööklas. Minu ees on tamale - kas magusa või soolase täidisega maisimöks, mis on maisilehe sees ära aurutatud. Ei saanud ei minu ega Mirru lemmikuks. |
| Mehhiklastel on kombeks süüa snäkiks puuvilju, kuhu peale on puistatud tsillipulbrit ja laimimahla. Mirjam ja Jesica söövad kohaliku valget krõmpsuvat vilja, mis maitses nagu hernes. |
| Väga tavaline hommikusöök - värsked puuviljad ja müsli, värskelt pressitud mahl ja kohvi. Aeg ajalt premeerisime ennast ka hotcakes'idega. Meie mõistes paksud pannkoogid vahtrasiirupiga. |
| Meie mõlema lemmikuks kujunes asjaolu, et iga nurga pealt saad sa värske mahla või smuuti meie mõistes naljahinnaga ehk 20 kuni 30 peeso eest |
| Jook, mis läheb suvel kindlasti kordamisele. Klaasi põhja pressid 3 värske laimi mahla, lisad sortsu siirupit (või liksi) ja peale jääd ja mineraalvett. Refreshing drink! |
| Maasika margarita (üks vähestest, mis ei maitsenud nagu tekiila sortsu ookeaniveega), corona ja salsakastmed, mis on laual igas Mehhiko söögikohas |
| Minu lemmiktacod (ja ainsad mille puhul ma olin kindel, mida ma tellin:) - tacos al pastor |
Mehhiko köök 2. osa - Kokanduskursus a la Mexico
Peale turulkäiku suundusime Jesica korterisse, kus oli plaan teha valmis traditsiooniline kolmekäiguline Mehhiko stiilis lõunasöök.
Menüü ise nägi välja selline:
- Salsa tortilla chipsidega (meie mõisten nachod)
- Sopa seca panela juustuga (teoorias tüüpiline mehhiko eelroog, sisuliselt nuudlid sibula ja tomatikastmega)
- Vegeterian tacod Swiss Chard juustu ja guacamole’ga
- Magus maisikook
Retseptidest on jagamist väärt salsa ja guacamole omad.
Salsa puhul kommentaariks et tomatillosid (väiksed rohelised tomatid) Eestis mina kohanud ei ole, aga asendada võib tavaliste, mitte kirsstomatitega – need võivad liiga magusaks jääda. Kellele see meeldib, miks mitte.
Oaxaca chile all on mõeldud selliseid röstitud suitsumaitselisi keskmisest suuremaid tsillisid, mida mina samuti Eestis kohanud ei ole, küll aga tõin Mehhikost kaasa, sest nad annavad väga mõnusa suitsuse nüanssi toidule juurde (näiteks chille con carnes). Asendamiseks sobivad ka tavalised kuivatatud või värsked tsillid.
SALSA: Tomatillo salsa with Oaxacan chile pasilla
1/2 pound tomatillos (these are green tomatoes with a husk; if you can't find them, regular red tomatoes will do.)
2 Oaxacan chile pasillas (or if you can't find them, chiles de árbol work too... those are dried red chiles.)
1 clove of garlic, unpeeled
salt to taste
water
Remove the husk from the tomatillos and rinse under cold water. Dry with paper towels or a dish towel. In a dry skillet over medium heat, roast the tomatillos until they're soft and blackened in spots, turning occasionally so they cook evenly. They'll turn a dull green color as they soften. Roast the garlic as well -- please make sure it's an unpeeled clove -- until it's softened and dark-golden brown in spots. The garlic can cook quickly so watch it, so it doesn't burn.
While the chiles and garlic cook, place the dried chiles in a shallow dish or bowl, and cover with perhaps two cups of hot water. (The water doesn't have to be boiling, but as hot as you can get from the tap is fine.) It's okay if the chiles float in the water or aren't completely submerged. Let the chiles soak for five to 10 minutes, until the skin softens. Remove from the water and drain. Cut a slit in each chile, from end to tip, and open the chile slightly. Remove the seeds and veins with a spoon or a knife. (Be careful if you use your hands -- they might start to burn.) Once you have de-seeded and de-veined your chiles, chop them roughly and set aside.
Chop your garlic roughly, and place the garlic and chiles into a blender jar. Blend until the mixture as well as you can -- you don't want big pieces of chile in there. Then add the tomatillos and perhaps 2 tablespoons of water. Blend the salsa until it's smooth but still slightly chunky. Add salt to taste and serve.
Minu lemmikuks oli guacamole, salsa oli samuti väga hea ja tänu sellele suitsusele tsillile kuidagi hoopis teistmoodi. Kuna guacamole retsept on kuhugi kaduma läinud, siis panen selle siia nii kirja nagu ma mäletan. Muidugi Mehhiko guacamole puhul on juba enne alustamist pool võitu see, et sealsetest avokaadodest on üsna raske midagi õudset valmistada, viljad on nii mõnusad kreemised, küpsed ja just parajalt pehmed. Eestis on normaalsete avokaadode leidmine teinekord üsna ilmvõimatu
GUACAMOLE:
3 avokaadot
1 tsillipipar (roheline, ilmselt võib ka punane)
1/4 punast sibulat
2 sl koriandrilehti väikseks hakituna (kuna minule on koriander täiesti vastunäidustatud, siis jäi välja)
1 värske Roma tomat
1 laimi mahl
Lisaks võib panna ka hakitud õuna
Meie tegime kõike seda väga "päris" meetodil - kiviuhmris. Arvestades, et sellist uhmrit enamusel kodus ei ole ja Rimis ei müüda, sobib ka ilmselt sibula, tsilli ja tomati hästi peeneks hakkimine ja nii pehmete avokaadode kasutamine, mis väikse surve all iseenesest guacamoleks lahustuvad. Aga meie tegime nii:
Lisa tomat ja uhmerda see ka läbi. Poolita avokaadod, võta kivid välja ja õngitse lusikaga koore seest välja. Uhmerda (või sega kahvliha) õrnalt läbi, sest guacamole võiks jääda mõnusalt tükiline. Lõpuks pigista peale laimi mahl ja lisa natukene soola, kui vaja.
Teistest toitudest veel niipalju, et nuudliroog oli üsna maitsetu, tacode puhul igatsesin mina ausaltöelda liha. Mehhikos serveeritakse tacode ja muude toitudega enamasti swiss chard juustu – mis on valge, natukene nagu kuiva kodujuustu tekstuuriga aga veidi rohkem (mitte palju küll) maitsekam. Eestis ma seda tähele pannud ei ole, ja ausaltöeldes überkurb ei ole. Mina asendaks selle äkki hoopis fetaga – oleks mahlasem ja ka maitsekam. Tavalist juustu seal väga saada ei olnudki ja üsna kiirelt hakkasin puudust tundma ühest korralikust juustuvõikust, eriti hommikuti. Ja kook – ma ei ole eriline koogifänn, aga see oli selline korralik keskmine, üsna mahlane ja mitte liiga magus. Aga teist tükki juurde ei soovinud ja ise vast tegema ei hakkaks.
Kokkuvõtteks - julgen Eat Mexico tuure soojalt soovitada. Teist korda targemana aga võtaks hoopis Tacode tuuri, sest kuigi kokkamine oli lahe, siis enamike tooraineid on Eestist võimatu kätte saada ja seega kodus kordamisele midagi peale salsa ja guacamole ei lähe. Aga mööda turge ja tacoputkasid jalutaks teist korda veel.
Menüü ise nägi välja selline:
- Salsa tortilla chipsidega (meie mõisten nachod)
- Sopa seca panela juustuga (teoorias tüüpiline mehhiko eelroog, sisuliselt nuudlid sibula ja tomatikastmega)
- Vegeterian tacod Swiss Chard juustu ja guacamole’ga
- Magus maisikook
Retseptidest on jagamist väärt salsa ja guacamole omad.
Salsa puhul kommentaariks et tomatillosid (väiksed rohelised tomatid) Eestis mina kohanud ei ole, aga asendada võib tavaliste, mitte kirsstomatitega – need võivad liiga magusaks jääda. Kellele see meeldib, miks mitte.
| Tomatillod. Salsaks tuleks neid röstida enne sellisel mehhiko stiilis pannil. Eesti stiilis ajab asja ära ka tavaline pann ilmselt. |
Oaxaca chile all on mõeldud selliseid röstitud suitsumaitselisi keskmisest suuremaid tsillisid, mida mina samuti Eestis kohanud ei ole, küll aga tõin Mehhikost kaasa, sest nad annavad väga mõnusa suitsuse nüanssi toidule juurde (näiteks chille con carnes). Asendamiseks sobivad ka tavalised kuivatatud või värsked tsillid.
| Oaxaca tsillid San Cristobali turul. Tunned ära spetsiifilise suitsuse lõhna järgi. |
SALSA: Tomatillo salsa with Oaxacan chile pasilla
1/2 pound tomatillos (these are green tomatoes with a husk; if you can't find them, regular red tomatoes will do.)
2 Oaxacan chile pasillas (or if you can't find them, chiles de árbol work too... those are dried red chiles.)
1 clove of garlic, unpeeled
salt to taste
water
Remove the husk from the tomatillos and rinse under cold water. Dry with paper towels or a dish towel. In a dry skillet over medium heat, roast the tomatillos until they're soft and blackened in spots, turning occasionally so they cook evenly. They'll turn a dull green color as they soften. Roast the garlic as well -- please make sure it's an unpeeled clove -- until it's softened and dark-golden brown in spots. The garlic can cook quickly so watch it, so it doesn't burn.
While the chiles and garlic cook, place the dried chiles in a shallow dish or bowl, and cover with perhaps two cups of hot water. (The water doesn't have to be boiling, but as hot as you can get from the tap is fine.) It's okay if the chiles float in the water or aren't completely submerged. Let the chiles soak for five to 10 minutes, until the skin softens. Remove from the water and drain. Cut a slit in each chile, from end to tip, and open the chile slightly. Remove the seeds and veins with a spoon or a knife. (Be careful if you use your hands -- they might start to burn.) Once you have de-seeded and de-veined your chiles, chop them roughly and set aside.
Chop your garlic roughly, and place the garlic and chiles into a blender jar. Blend until the mixture as well as you can -- you don't want big pieces of chile in there. Then add the tomatillos and perhaps 2 tablespoons of water. Blend the salsa until it's smooth but still slightly chunky. Add salt to taste and serve.
Minu lemmikuks oli guacamole, salsa oli samuti väga hea ja tänu sellele suitsusele tsillile kuidagi hoopis teistmoodi. Kuna guacamole retsept on kuhugi kaduma läinud, siis panen selle siia nii kirja nagu ma mäletan. Muidugi Mehhiko guacamole puhul on juba enne alustamist pool võitu see, et sealsetest avokaadodest on üsna raske midagi õudset valmistada, viljad on nii mõnusad kreemised, küpsed ja just parajalt pehmed. Eestis on normaalsete avokaadode leidmine teinekord üsna ilmvõimatu
GUACAMOLE:
3 avokaadot
1 tsillipipar (roheline, ilmselt võib ka punane)
1/4 punast sibulat
2 sl koriandrilehti väikseks hakituna (kuna minule on koriander täiesti vastunäidustatud, siis jäi välja)
1 värske Roma tomat
1 laimi mahl
Lisaks võib panna ka hakitud õuna
Meie tegime kõike seda väga "päris" meetodil - kiviuhmris. Arvestades, et sellist uhmrit enamusel kodus ei ole ja Rimis ei müüda, sobib ka ilmselt sibula, tsilli ja tomati hästi peeneks hakkimine ja nii pehmete avokaadode kasutamine, mis väikse surve all iseenesest guacamoleks lahustuvad. Aga meie tegime nii:
| Hõõru sibul, väiksemaks hakitud tsilli ja natukene meresoola uhmris pastaks |
| Selleks tuleb endas ürgnaine üles leida, sest kerge töö see kindlasti ei ole. Meie tegime vahetustega kolmekesi. |
| Valmis! |
| Taco sooja salati ja guacamolega, all paremas nurgas killuke swiss chardi ka |
Teistest toitudest veel niipalju, et nuudliroog oli üsna maitsetu, tacode puhul igatsesin mina ausaltöelda liha. Mehhikos serveeritakse tacode ja muude toitudega enamasti swiss chard juustu – mis on valge, natukene nagu kuiva kodujuustu tekstuuriga aga veidi rohkem (mitte palju küll) maitsekam. Eestis ma seda tähele pannud ei ole, ja ausaltöeldes überkurb ei ole. Mina asendaks selle äkki hoopis fetaga – oleks mahlasem ja ka maitsekam. Tavalist juustu seal väga saada ei olnudki ja üsna kiirelt hakkasin puudust tundma ühest korralikust juustuvõikust, eriti hommikuti. Ja kook – ma ei ole eriline koogifänn, aga see oli selline korralik keskmine, üsna mahlane ja mitte liiga magus. Aga teist tükki juurde ei soovinud ja ise vast tegema ei hakkaks.
Kokkuvõtteks - julgen Eat Mexico tuure soojalt soovitada. Teist korda targemana aga võtaks hoopis Tacode tuuri, sest kuigi kokkamine oli lahe, siis enamike tooraineid on Eestist võimatu kätte saada ja seega kodus kordamisele midagi peale salsa ja guacamole ei lähe. Aga mööda turge ja tacoputkasid jalutaks teist korda veel.
La comida Mexicana / 1. osa
Jaanuari lõpus lennutas Lufthansa lennuk meid Mexico Citysse ja sai alguse kaks nädalat kestev ringreis tacode, margaritade, quacamole ja tortillade kodumaal. Tagantjärele tuleb tõdeda, et meie ettekujutus Mehhiko köögist, mis põhineb suures osas Santa Maria poolt pakutaval tootevalikul, on ikkagi üsna vale. Selle võttis minu meelest päris hästi kokku Lonely Planeti Food & Drink peatükk, mida ma lugesin tagasiteel lennukis ja sain nõusolevalt kaasa muheleda:
Tianguis on kohalik vabaõhu turg, mida peetakse Mexico City (või mõne muu Mehhiko linna) erinevates piirkondades alati kindlal nädalapäeval. Mis on oluline erinevus meie turu ja nende turgude vahel on see, et kui meil saab turul osta näiteks Uus-Kongo talu hapukapsast ja enamasti on ka keegi talust turul ka kohal, siis tianguis’el müüdav kaup on sisse veetud riigi erinevatest osadest. Süsteem toimib nii, et varahommikul toodakse suurte veoautodega kaup Mehhiko eripiirkondadest kokku nö „keskturule“ ja sealt toovad siis kaubitsejad oma autodega endale müügilettidele kaupa. Kohalikud ostavad enamuse oma puu- ja juurviljadest justnimelt turgudelt, sest Mexico City supermarketites müüdav kraam pidi olema üsna kehva kvaliteediga ning pole üldse ebatavaline olukord, kus kaupa poes lihtsalt ei olegi. Lisaks söödavale kraamile leiab turult ka igasugust ninni-nänni, nagu ka meie turgudelt. Samuti on suured letid, kus kohapeal valmistatakse nö „tänavatoitu“ ja üles on seatud pikad lauad, kus taga saab siis kohapeal ka keha kinnitada.
Tänavatoit on see „õudus“ mille eest turiste hoiatatakse – kuna euronormidest pole Mehhikos keegi isegi und näinud, siis mingit kvaliteeti ja veel vähem sanitaarsust sealt justkui oodata ei tasu – nii väidavad meile ameerika massituristidele mõeldud broshüürid ja paranoilised tervishoiutöötajad heaoluriikides. Tegelikult on asi üsna teistsugune. 75% Mexico City elanikest sööb tänaval ja seda täiesti loogilistel ja arusaadavatel põhjustel. Esiteks muidugi hind – keskmiselt saab 30 peesoga tänaval kõhu kenasti täis (1 peeso = 1 eesti kroon) ja suurem osa mehhiklasi ei saa just kiidelda väga suurte palganumbritega. Teiseks on Mexico Citys võrreldes elanike arvuga vähe nö „restorane“ või söögikohti – ilmselt on siin põhjus ka väheses nõudluses. Kesklinnas jalutades see küll silma ei paista, sest siin on palju rahvusvahelisi ja eelkõige turistidele suunatud kohti. Aga kesklinnast väljaspool võib see tõesti nii olla. Ning kolmas ja kõige olulisem põhjus on ilmselt see, et tänavatoit on väga maitsev ning enamasti kvaliteetne. Konkurents on lihtsalt niivõrd tihe ja kui mõni koht laseb hügieeni ja toidu taseme käest, kaotab ta oma klienid kohe järgmisele putkale 5 meetrit vasakule või paremale. Meie giid Jesica rääkis, et Mexico City tipprestorananid on püüdnud neid tänavatoite järgi teha, lisades omapoolset väikest lisanüanssi aga enamasti edutult. Eks see veidi nii ole nagu meiligi, et ükskõik mis peeneid asju sa sööd, oma vanaema kodutehtud kotletid või kartulisalat on ikka the bestest. Ja seal Mexico City tänaval teeb ju alati toitu kellegi ema või vanaema.
Jesica andis meile ka näpunäited algajale tänavatoidu nautijale, mis kehtivad nii Mehhikos kui ka põhimõtteliselt igal pool mujal maailmas ja ma panen teiste rändurite jaoks siia kirja ka:
Mingil tasandil ma aimasin seda ilmselt ette ja seepärast sai lisaks paarile hotellile enne reisi broneeritud ka Tripadvisorist leitud www.eatmexico.com kaudu leitud kokanduskursus koos ringkäiguga kohalikul turul ehk Tianguis’el Mexico Citys. Kursus toimus meie reisi kolmandal päeval, kui olime viimast päeva Mexico Citys ja jõudnud juba veidi kohaneda – ärkasime küll endiselt kell 7 ja magama läksime kell 21 aga linnas olime juba jõudnud ringi vaadata ja kohalikku kööki samuti juba proovida. Saime meie teejuhiga kohalikku toidumaailma – Jesicaga – kokku ühel tänavanurgal turu lähedal ja Jesica viis meid teel turule kurssi Mehhiko kohaliku köögi põhitõdede ja igasugu huvitavate asjaoludega.For many visitors their first experience with real Mexican Food will be a suprise. There will be no big hats and pinatas hanging from the ceiling, no flavoured margaritas, oversized burritos, or cheese nachos on the menu. The food will be fresh, simple and, frequently, locally grown.
| Jesicaga mangoleti eest. Hindade puhul 1 peeso = 1 kroon |
Tianguis on kohalik vabaõhu turg, mida peetakse Mexico City (või mõne muu Mehhiko linna) erinevates piirkondades alati kindlal nädalapäeval. Mis on oluline erinevus meie turu ja nende turgude vahel on see, et kui meil saab turul osta näiteks Uus-Kongo talu hapukapsast ja enamasti on ka keegi talust turul ka kohal, siis tianguis’el müüdav kaup on sisse veetud riigi erinevatest osadest. Süsteem toimib nii, et varahommikul toodakse suurte veoautodega kaup Mehhiko eripiirkondadest kokku nö „keskturule“ ja sealt toovad siis kaubitsejad oma autodega endale müügilettidele kaupa. Kohalikud ostavad enamuse oma puu- ja juurviljadest justnimelt turgudelt, sest Mexico City supermarketites müüdav kraam pidi olema üsna kehva kvaliteediga ning pole üldse ebatavaline olukord, kus kaupa poes lihtsalt ei olegi. Lisaks söödavale kraamile leiab turult ka igasugust ninni-nänni, nagu ka meie turgudelt. Samuti on suured letid, kus kohapeal valmistatakse nö „tänavatoitu“ ja üles on seatud pikad lauad, kus taga saab siis kohapeal ka keha kinnitada.
| Tianguis'e pikad toiduletid |
Tänavatoit on see „õudus“ mille eest turiste hoiatatakse – kuna euronormidest pole Mehhikos keegi isegi und näinud, siis mingit kvaliteeti ja veel vähem sanitaarsust sealt justkui oodata ei tasu – nii väidavad meile ameerika massituristidele mõeldud broshüürid ja paranoilised tervishoiutöötajad heaoluriikides. Tegelikult on asi üsna teistsugune. 75% Mexico City elanikest sööb tänaval ja seda täiesti loogilistel ja arusaadavatel põhjustel. Esiteks muidugi hind – keskmiselt saab 30 peesoga tänaval kõhu kenasti täis (1 peeso = 1 eesti kroon) ja suurem osa mehhiklasi ei saa just kiidelda väga suurte palganumbritega. Teiseks on Mexico Citys võrreldes elanike arvuga vähe nö „restorane“ või söögikohti – ilmselt on siin põhjus ka väheses nõudluses. Kesklinnas jalutades see küll silma ei paista, sest siin on palju rahvusvahelisi ja eelkõige turistidele suunatud kohti. Aga kesklinnast väljaspool võib see tõesti nii olla. Ning kolmas ja kõige olulisem põhjus on ilmselt see, et tänavatoit on väga maitsev ning enamasti kvaliteetne. Konkurents on lihtsalt niivõrd tihe ja kui mõni koht laseb hügieeni ja toidu taseme käest, kaotab ta oma klienid kohe järgmisele putkale 5 meetrit vasakule või paremale. Meie giid Jesica rääkis, et Mexico City tipprestorananid on püüdnud neid tänavatoite järgi teha, lisades omapoolset väikest lisanüanssi aga enamasti edutult. Eks see veidi nii ole nagu meiligi, et ükskõik mis peeneid asju sa sööd, oma vanaema kodutehtud kotletid või kartulisalat on ikka the bestest. Ja seal Mexico City tänaval teeb ju alati toitu kellegi ema või vanaema.
Jesica andis meile ka näpunäited algajale tänavatoidu nautijale, mis kehtivad nii Mehhikos kui ka põhimõtteliselt igal pool mujal maailmas ja ma panen teiste rändurite jaoks siia kirja ka:
- Vali oma esimeseks tutvuseks tänavatoiduga koht, kus on palju kohalikke. Eriti hea märk on, kui seal sööb näiteks mõni politseinik vms autoritaarne kuju.
- Enne leti juurde astumist jälgi mõnda aega, kuidas süsteem toimib ja pane tähele, mida kõige rohkem tellitakse (sest ilmselgelt on see siis hea)
- Paremates kohtades, kus on rohkem kui üks inimene leti taga, peaks olema nii, et see, kes tegeleb toiduga, ei tegele rahaga, ja vastupidi. Kui leti taga on üks inimene, kasutab ta ideaalis raha vastuvõtmiseks teist kätt, kindaga.
- Keele mitteoskus ei ole takistuseks, näita kasvõi teiste klientide taldrikutele kui näed seal midagi, mis tundub hea. Natukene vehklemist ja puist hispaania-inglise segakeelt ja meie saime kõik oma asjad aetud
Ja ajaloolise tõe huvides tuleb ära tuua väga oluline fakt - kumbki meist ei saanud terve reisi jooksul külge mitte mingisugust kõhutõbe. Päris märkimisväärne saavutus kahenädalasele reisi kohta, mille jooksul sai külastatud pigem nurgataguseid kui turistimekasid.
| Minu esimene kord. Valikuks Tacos al Pastor - sealtsamast kebabi küljest otse kuumale tortillale lihaviile, peale värsket salsat, sibulat ja laimimahla. 5 tacot maksab 20 peesot. |
| Mirjam - tacomüüjate lemmik. Kahjuks ühepoolne armastus, Mirjam ja tacod ei leidnud reisi jooksul ühist keelt. |
Mehhiko köögi A ja O on mais ja mais = tortilla. Üks keskmine mehhiko pere pistab päevas kinni neid ca 2 kg. Poodides on olemas spetsiaalsed tortelleriad, kus vorbitakse tortillasid valmis ja müüakse pakikestega kaasa, samuti leidub neid igal teisel tänavanurgal. Ja üsna keeruline on saata mööda üks söögikord ilma tortilladeta (kui sa just ei ole sattunud Kesk-Mehhiko mägedes sushibaari, nagu meiega juhtus). Sellel on kohalikele lausa religioosne tähendus, kirikutes põletatakse näiteks valgeid küünlaid, mis sümboliseerivad tortillat ja on „toit jumalatele“. Natukene meenutab meie musta leiva kultust. Traditsiooniliselt tehakse tortillasid maisist ja veest, tänapäeval on ka jahust tortillasid müügil. Maisi muide, leidub Mehhikos nii kollasena, nagu oleme me teda harjunud nägema, aga ka valge, punase ja sinisena (et mitte öelda mustana). Ja kõik täitsa loomulikud värvid.
Tianguisel proovisime ära ka sinise maisi jahust tehtud pätsikese, kuhu sisse kohalik tädi kohaliku valge juustu täidist pakkis ja siis suurel kuumal plaadil kahelt poolt ära küpsetas. Peale puistati natukene marineeritud ube, swiss chard juustupuru ja salsat. Üsna spicey snäkk oli, aga üllatavalt hea, kuigi sinise toidu söömine esimesese asjana just maailma kõige mõistlikum tegu ei tundunud.
| Sinine snäkk taldrikul (ei, see ei ole frisbee) |
| Sensuaalne söömispilt:) |
Saturday, March 12, 2011
Peen odrajahukarask ja küüslaugune sõir
Üle pika aja täiesti kohustustevaba nädalavahetust nautides tuli mõte ära proovida ise sõirategu. Inspiratsiooni ja retsepti sain Tuuli Toiduteemal blogist. Tema kirjutatud on ka märtsi Oma Maitses koduse juustuteo artikkel ja retseptid, kus sama retsept sees. Kuidagi iseenesest meenus odrajahukarask suitsupeekoniga Anni Arro Sepamaa raamatust ja plaan oli olemas. Kuna sõir tahab ööpäevakese või siis vähemalt üleöö külmkapis aega veeta, siis tuleks veidi ette planeerida. Planeerides on kasulik läbi lugeda ka see sõira teema Nami-Nami foorumis, millele ka Tuuli oma blogis viitab. Oli abi küll. Minu jaoks kõige geniaalsem oli näiteks lihtne tõde, et enne piima kuumutamist tee pott veega kokku, siis ei kõrbe põhja. Seda potiküürimist pärast piimaga pudrukeetmist ma kohe üldse ei salli.
| Laupäevahommik sõira ja karaskiga |
SÕIR
1 l piima (mida naturaalsem ja rasvasem seda parem)
500 g kohupiima (teraline talukohupiim, kindlasti mitte ricotta)
50g võid
2 muna
2 muna
1 tl soola (või maitse järgi)
4 küünt küüslauku
rohelist sibulat või murulauku
värskelt jahvatatud musta pipart
Mina sain oma sõira materjali kätte Stockmannist. Ostsin Nopri kuumtöötlemata talupiima ja 10% Nopri talukohupiima. Kui talupiima poest ei leia, siis pidi sobima ka 3.5% piim aga poepiima puhul tuleks siis vaadata, et see ei oleks UHT ehk kõrgpastoriseeritud piim. Kogu sõirategu osutus kokkuvõttes oluliselt lihtsamaks kui ma arvasin. Tuuli blogis ja Nami-Namis on küllaltki täpne step-by-step kirjeldus aga ma panen kirja mõned momendid, mille puhul ma ise veidi pead kratsisin. Kui teed esimest korda, siis minu soovitus oleks kõik asjad valmis panna. Küüslauk ja sibul hakkida, kohupiim kahvliga ühtlaseks segada, sõel valmis jakauss, kuhu sõir pärast hanguma läheb, marliga ära vooderdada.
- Kuumuta piim peaaegu keemiseni, täitsa keema ma ei lasknud. Piim auras ja paar hästi tillukest mulli tuli ka.
- Kuumust hoidsin koguaeg pigem madalal (kuuesel skaalal kolmel)
- Siis segasin sisse kohupiima, mille ma enne olin kahvliga ühtlaseks seganud
- Et kohupiim kiiresti piima sisse segada, kasutasin visplit.
- Nüüd tuleb oodata, kuni vadak eralduma hakkam. Vot see oli minu jaoks mõttekoht. Esiteks, kuidas ma vadaku ära tunnen? Teiseks, kui kaua see eraldumine kestab? Nüüd kogemuse võrra rikkamana võin öelda, et vadaku (mis eelnevalt loetu põhjal on kollane piimast vesisem vedelik) tunneb üsna lihtsalt ära. Piim muutubki selliseks kollasemaks ja vesisemaks (ehk siis vadakuks), minul läks vist ca minut aga ju see oleneb toorainest. Mina lasin vist ca 5 minutit sellel kesta, see mass, mis poti põhja kogunes, muutus selliseks nats venivaks, nagu oleks kodujuustu hulga riivjuustu seganud ja see hakkab siis sulama.
- Kuna ma kartsin et liiga pikalt kuumutades muutub see juustualge seal põhjas väga kummiseks, kurnasin ca 5 minuti pärast potitäie läbi sõela. Vadaku jätsin alles ja kasutan ilmselt pühapäevahommikustes pannkookides ära.
- Lasin sõelal nõrguda 20 minutit, lusikaga ei pressinud
- Sulatasin potis või, lisasin nõrgunud massi ja vispeldasin läbi. Panin juurde ka lahti klopitud munad, peeneks hakitud küüslaugu ja rohelise sibula.
- Siis lasin tal veel miski 7 minutit seal kuumeneda, üsna tihedalt vispeldasin seda massi läbi ka.
- Maitsesin ja lisasin soola maitsejärgi. Tundus ka, et natukene värskelt jahvatatud pipart ja törts aroomisoola ei teeks paha. Maitse saab igaüks endale sobivaks timmida.
- Lõpuks valasin juustumassi eelnevalt marliga vooderdatud kaussi ja panin külmkappi hanguma.
Tulemusest niipalju, et kuigi tavaliselt ma sõirast eriti vaimustunud pole, siis see enda tehtud meeldis väga. Võibolla sutsu küüslauku panen vähem järgmine kord. Või proovin varianti murulaugu ja päikesekuivatatud tomatitega. Isegi Taavi, kes teatas mingi aeg et ta sõira ei söö, sõi ja oli rahul. Suurim kompliment minu jaoks oli aga see, et nii sõir kui ka karask kiideti tema vanaema omadest paremaks - ja vanaema latt on ikka väga kõrgel:)
KARASK SUITSUPEEKONI JA PÄIKESEKUIVATATUD TOMATITEGA
Kui ma oma praegusesse korterisse kolisin, siis sain endale ahju. Mis oli minu jaoks lihtsalt nii tore, et ma vist esimese nädala ainult küpsetada tahtsingi, kuigi väljas oli kuum kuum suvi. Inimene elas ju ikkagi kaks ja pool aastat ilma ahjuta! Ja üks esimesi katsetusi oli seesama karask Anni Sepamaatalu 2 raamatust. Ja see ei õnnestunud mul, kohe üldse mitte. Nimelt kasutasin ma tavalist poe kohupiima, ricottat vist, mis tänapäeval on üsna vedela konsistentsiga. Algaja küpsetajana ei teadnud ma ka rohkem jahu lisada ja tulemus oli noh, üsna vedel. Nüüd pool aastat targemana proovisin jälle ja jäin igati rahule. Trikk on ikka õiges tooraines, ja no eks kogemustes ka ilmselt:) Kuna ma suur saia-leivasööja ei ole, siis tegin poole kogusega, siia panen kirja täiskoguse:
400g kohupiima (näiteks Nopri 10% talukohupiim, aga sobib ka mingi muu kõvem teraline kohupiim)
400 ml keefirit
2 muna
1 tl soola
1 sl pruuni suhkrut
4 sl sulatatud võid
250g odrajahu
150 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
100g suitsupeekonit
6-7 päikesekuivatatud tomatit
1 väike sibul (kuna sibul on mu elus alles väga uus komponent toitudes, siis mina jätsin välja)
soolahelbeid
Sega kokku kohupiim, keefir, munad, suhkur ja sool. Sega omavahel jahud ja küpsetuspulber ja lisa tainale. Pruunista suitsupeekon ja lõpus lisa pannile ka või ja lase sel sulada. Lisa segu tainasse koos hakitud päikesekuivatatud tomatitega. Määri vorm või või oliiviõliga ja riivsaiaga ja küpseta 190 kraadi juures ca pool tundi või kuni puutikk jääb sisse pistes puhtaks.
Sunday, December 12, 2010
It's piparkoogi time!
Kuna see aasta tuli detsember teisiti (nimelt koos ahjuga, tänu suvel ette võetud kolimisele) ja ka lund on niipalju, et meil on esiaias hanged juba üle aiapostide, siis ma leidsin, et võib natukene lolliks minna ja teha selline tõeline jõulupäev, kuigi jõuludeni on veel paar nädalat aega. Külla tulid Mirjam, Maris ja Diana ja plaanis oli nii piparkoogi maja ehitamine, kuuse tuppa toomine, verivorstide degusteerimine kui ka hõõgveini joomine. Üritus kujunes väga meeleolukaks ja lõppes alles hilistel õhtutundidel.
Making of Piparkoogimaja 2010:
Kuna Tallinnas ei müüda valmis maja paneele, mida ise kokku saaks panna, siis tuli kõik ise küpsetada. Abiks tuli Kaubamajast hangitud majavorm ja suur kogus glasuuri (tänusõnad Liisile, kes jagas oma glasuurialaseid teadmisi!). Taavi, kes vaatas väga skeptilise pilguga ahju minevaid paneele ja väitis, et need on juba eelnevalt väga viltu, saatsin ma köögist lihtsalt minema:)
Maja jaoks ostsin poetainast, söömiseks mõeldud piparkookide jaoks sain Sadamaturult isetehtud tainast, kus sees päris munad, või ja mitte ühtegi säilitusainet ega E'd. Tegin ise glasuuri Liisilt saadud retsepti järgi:
Making of Piparkoogimaja 2010:
Kuna Tallinnas ei müüda valmis maja paneele, mida ise kokku saaks panna, siis tuli kõik ise küpsetada. Abiks tuli Kaubamajast hangitud majavorm ja suur kogus glasuuri (tänusõnad Liisile, kes jagas oma glasuurialaseid teadmisi!). Taavi, kes vaatas väga skeptilise pilguga ahju minevaid paneele ja väitis, et need on juba eelnevalt väga viltu, saatsin ma köögist lihtsalt minema:)
| Algus |
| Maris laob vundamenti |
| Diana paneb katust ja katusekive |
| Taavi saabus koju. Olime jõudnud korstna juurde ja see ei tahtnud kuidagi koos püsida, Taavi püstitas käepärastest vahenditest "tellingud". Ikkagi insener:) |
| Piparkoogimaja 2010 |
3 munavalget
tuhksuhkrut (valget või värvilist)
Vahusta munavalged kõvaks vahuks ja hakka lisama tuhksuhkrut. Kui tahad teha värvilist, lisa alguses valget, aga tõsta veel veidi vedelana eraldi kaussidesse ja sega sinna sisse siis värvilist, kuni glasuur tundub piisavalt tihke.
Veel ostsin poest tuubi sees värvilist suhkrupastat, mis oli väga tore kaunistusvahend, tulemuseks palju humoorikaid piparkooke. Mirjam läks lausa nii hoogu, et kukkus kaunistama ka tooreid piparkooke. Õnneks Diana takistas teda, enne kui ta teise toore kallale asus.
| Marisega tööhoos - Maris on ahne ja võttis kaks värvi kohe endale, mulle jäi igav valge. |
| Töölaud |
| Vahepeal tõi Taavi tuppa kuuse, meie Marisega siis ehtisime |
| Tiksi ja tema Lisa Simpson |
| Piparkook with Lazers (Marise looming) |
| Piparkoogi idüll |
Nüüd peaks piparkoogi rindel aasta aega rahu majas olema. Mida nende kõikidega nüüd ette võtta - peab veel mõtlema.
Subscribe to:
Posts (Atom)



